"Pealtnägija": Eesti-Vene spiooniafääride 22 aasta kroonika
Et skoor kaldus viimasel ajal eestlaste kasuks, tuli väikesele naabrile koht jõuliselt kätte näidata, ja oletatakse, et just see viiski Kohveri kinnivõtmiseni. Tegelikult on lõksud, bluff ja propaganda käinud selle mänguga kaasas alates Eesti taasiseseisvumisest. "Pealtnägija" pani kokku väikese spiooniafääride kroonika. 1992 – salakaubavedajast „Kaitseliidu luuraja” Eesti vabariik ei olnud jõudnud iseseisvust õieti taastadagi, kui puhkesid esimesed spiooniskandaalid, mis lasti kohe käiku Eesti-Vene propagandasõjas. Esimene skandaal oli seotud salakaubavedaja Jaano Rässa nimega. "Pealtnägija" 1999. Vene väljaanne Soveršenno Sekretno: " FSB kaastöölised vahistasid ta 1992. aasta oktoobris värviliste metallide Tallinnasse väljaviimise katsel. Kaitseliidu maakonna allüksuse juht Jaano Rässa püüdis luure ülesandel organiseerida agentide võrku Vene armee sõjaväelastest ja ohvitseridest Pihkva oblastis." Jaano Rässa ülestunnistus:  –"Mida võite öelda Kaitseliidu tegevuse kohta Pihkva suunal?" "(Pikk paus, turtsatus) Tehakse luuretööd."  "Kuidas seda täpsustada?"  "On olemas konkreetsed isikud, kes tegelevad informatsiooni hankimisega sellele poolele." Eesti poole sõnul luiskas värvilise metalli koorma hankimisel kaks sõjaväelast tapnud Rässa oma sidemetest luurega, et kergendada karistust. "Õhtune ekspress" vol 2. Kaitsejõudude peastaabi kapten Villu Tamul: "Jaano Rässa oli üheksakümnendate aastate alguses Kaitseliidu liige, mingeid luurelisi ülesandeid talle antud ei ole. Ei antud siis ega ole ka hiljem antud." Rässa anti Eestile üle ja kandis siin ära karistuse tapmise ja salajase varguse eest. 1995 – sõjaväeluuraja eksib üle piiri 1995. aastal vahistas Venemaa piirivalve teisel pool kontrolljoont fotoaparaadiga varustatud sõjaväeluure lipniku Jaan Otsasoni ja Petserimaa aktivisti Reet Tobre. "Õhtune ekspress" vol 1. Villu Tamul: "See oli osaliselt tehniline probleem. Tähendab tehnilisest küljest oli tol ajal see kontrolljoone lõik praktiliselt kokku leppimata ning see oligi peamine põhjus, ta ei olnud ka tähistatud korralikult, et need inimesed mõtteliselt sinna Vene poolele sattusid ja vahele jäid." Otsasoni ja Tobre anti nädal hiljem Eestile üle. Tollane kaitseväe juhataja Aleksander Einseln tunnistas, et vastutus lasub ainuisikuliselt temal, aga vabastas ametist sõjaväeluure šefi Toivo Treima, kelle mantlipärijaks sai Riho Ühtegi. 1995 – esimene „luuraja” satub Venemaal vangi "Pealtnägija" 1999. Propagandasaade jätkub: "1995. aasta kevadel tabati Pihkva rajooni tollipunktis Eesti kodanik Ants Kesk, kes püüdis spetsiaalses Ikarusse ehitatud peidikus üle piiri viia 30 000 topograafilist kaarti märgetega „Kindralstaap. Täiesti salajane”.  Ants Keski ülestunnistus: "Ma ei teadnud, et tegu on dokumentidega, nüüd selgub, et need on mingid kaardid. Üldse mulle öeldi, et see on tavaline paber."" Asjatundjate sõnul sai selliseid kaarte, nagu Kesk vedas, Venemaa pealinnast täiesti avalikult osta. Siiski mõisteti Kesk ja tema kaasosaline süüdi ning eestlane veetis Venemaa vanglas üle kahe aasta, misjärel saadeti riigist välja. Kesk on teadaolevalt esimene ja seni viimane väidetav eesti spioon, kes Venemaal reaalselt vangi pandi. 1996 – luuraja Toompea puhvetis "Pealtnägija" 2009.  Tõnu Randla lugu. Katke "Aktuaalse kaamera" uudistest: "1996 kevadel puhkes seni tõsiseim Eesti-Vene spiooniskandaal, kui kaitsepolitsei tabas Venemaa Tallinna saatkonna majandusnõuniku Sergei Andrejevi konfidentsiaalsete andmete kogumiselt ning diplomaat saadeti riigist välja, mis oli mitmes mõttes pretsedent." "Õhtune Ekspress" vol 2,  Hannes Kont: "Tema puhul oli tegemist professionaalse GRU töötajaga, kelle tegevus oli otseselt suunatud Eesti vabariigi riigisaladuste hankimisele." Kaitsepolitseid aitas Andrejevi lõksumeelitamisel riigikogu väliskomisjoni nõunik Tõnu Randla. Ametlikult on kõik seda juhtumit puudutavad dokumendid kuulutatud saladuseks, kuid "Pealtnägija" käsutuses on Randla kaitsepolitseile tehtud ettekanded kohtumistest Andrejeviga Tallinna erinevates lokaalides. Kõnekas fakt on, et korduvalt kohtuti ka riigikogu puhvetis. "Ja te osalesite selles spioonipüüdmise operatsioonis usus, et te teete isamaale teene?" Tõnu Randla: "No otse loomulikult! Ja küll see põhimõtteliselt ikkagi nii oli ka." Tallinnas loodeti asi vaikselt ära klaarida ja tehti Vene saatkonnale noot, milles paluti Andrejev minema saata. Selle asemel, et kõrbenud spioon vaikselt ära viia, soojendati Vene meedias üles Eesti kui terroristide sponsori ja relvastaja süžee. Kui Vene press oli mitu päeva pasundanud, et Eesti varustab palgamõrtsukaid ja bandiite, andis suursaadik Mart Helme Eesti Moskva saatkonnas pressikonverentsi, kus kinnitas esimest korda avalikult, et Eesti saadab Vene diplomaadi välja. Venemaal pöörati see sõnum aga pea peale, jättes mulje, et mitte nende luuraja ei kukkunud piinlikult sisse, vaid saadeti välja karistuseks, et Vene eriteenistused Eesti nurjatut relvaäri segavad. Seepeale astuti Tallinnas tavatu samm ja näidati üleriigilistes uudistes prime-time’i ajal kapo filmitud salakaadreid. Selles spiooni- ja propagandalahingus unustati või ei tahetud selgelt öelda, et Randla mängis meie poolel. Avalikkuses jäi algul mulje, et nõunik oli venelaste agent. "Pealtnägija" 2009:  "Nii et te ütlete, et Eesti jättis teid täiesti külma kätte?"  Tõnu Randla: "Absoluutselt!" Lugu lõppes sellega, et pettunud Randla kolis Soome, vahetas nime ja loobus isegi Eesti kodakondsusest. 1997 – tuletõrjujast tehakse „superspioon” Vastulöök ei lasknud ennast kaua oodata. "Pealtnägija" 1999. Propagandafilm jätkub: "Ville Sonn, endine Nõukogude Liidu KGB agent, värvatud osakonna G2, Eesti Kaitsejõudude Peastaabi informatsiooniosakonna poolt, saabus Venemaale 1997. aasta kevadel. Tuletõrjuja Ville Sonn, pseudonüüm Hendrik, teenindas korraga mitme eriteenistuse huve, tehes nii visuaalset luuret sõjaväeobjektidel kui ka värvates Pihkva oblasti Vene julgeolekuteenistuse tegevaid kaastöötajaid." Ville Sonni avalik ülestunnistus: "Juba poolteist aastat olen ma täitnud Eesti sõjaväeluure ja samuti kaitsepolitsei ülesandeid." Sonn, keda süüdistati muu hulgas kohaliku pioneeride palee katuselt ja elektrimasti otsast sõjaväeõppuste jälgimises, jäi juhuslikult vahele. Videopildis on näha ilmselgelt endast välja viidud Sonni paberilt ülestunnistust lugemas ja vene rahvalt andestust palumas. "Pealtnägija Ekstra", "Sõnade sõda"  Ville Sonn: "Tunnen, et olen Venemaa ees süüdi ja tegelesin ebaseadusliku tegevusega." Eesti pool naeris Sonni loo välja kui täieliku lavastuse. "Õhtune ekspress" vol 1.  Hannes Kont: ’’ Efektiivne vastuluurealane tegevus ei ole see, et saadetakse keegi binokliga võsasse lennukeid lugema või aadresse koguma. Tegemist on puhtalt meediamulliga." Sonn saadeti maalt välja ja ta rääkis koju naastes ajakirjandusele, et tunnistas end luurajaks surve all, kartes, et ei näe muidu kunagi enam oma peret. 2009. aastal avaldas aga mees raamatu, milles annab oma loole hoopis uue vindi – ta väidab, et töötas siiski Eesti sõjaväeluure jaoks, aga et vältida blamaaži ja peade lendamist, sunniti teda 12 aastat varem Eesti ajakirjanduses valetama. „Minult nõuti asja mahasalgamist, valetamist, ähvardati vanglaga,” süüdistab Sonn Eesti eriteenistuse ametnikke. „Mulle anti valetamise eest 100 krooni.” 1999 – Eesti „luuraja” pakub end topeltagendiks Kõige hoogsamalt esitleti 1999. aasta aprillis Tartust pärit väikeärimehe ja väidetava Eesti agendi Pjotr Kalatšovi „mahajooksmist” Pihkvas. "Pealtnägija" 1999. Film jätkub: "Pjotr Kalatšov vahistati 21. aprillil sel aastal sel hetkel, kui ta võttis oma kontaktisikult dessantohvitserilt valguskoopiad 234. langevarjupolgu ja 76. õhutõrjediviisi sõjalise ettevalmistuse plaanist. Ülekuulamisel tunnistas spioon kõik üles, häbenemata isegi telekaamerat. Umbes sajale miljonile televaatajale näidati, kuidas Kalatšov ülekuulamisel murdus ja pakkus koostööd, olles valmis kasvõi topeltagendi rolliga. "Pealtnägija" 1999. Kalatšovi videoülestunnistus, pakub end topeltagendiks: "Ma teen kõik, mida te ütlete, isegi Eestis teen. Mul pole teist valikut. Hea meelega aitaksin Venemaad, kui seda on vaja." Mees saadeti Eestisse välja. Ehkki Eesti eriteenistused eitasid seost Kalatšoviga, lahkus paar kuud hiljem ametist Teabeteenistuse ehk meie välisluure juht Ants Frosch, mis võib olla juhus aga võib-olla ei ole seda. 2008 – äritüli viib spionaažisüüdistuseni Vastastikusele paugutamisele järgnes spioonimängudes vähemasti avalikkuses ligi 10 aastat vaikust. Vahetult enne Herman Simmi reeturiskandaali puhkemist andis Venemaa 2008. aasta augustis Eestile ennetava propagandalöögi. Maalt saadeti välja väidetav Eesti spioon Allan Saar. 11 aastat Venemaal palkmajade äriga tegelenud eestlane tehti kurikuulsaks 20. augustil 2008, kui Vene vastuluureteenistus paiskas meediasse napi teate, et samal päeval sunniti riigist lahkuma 1962. aastal sündinud Eesti spioon Allan Saar, kes olevat kogunud salainfot sõjaliste objektide kohta Eesti piiri lähedal. Eestisse jõudes rääkis varem 15 aastat miilitsas ja politseis töötanud väikeettevõtja Saar hoopis teist juttu. "Pealtnägija" 2009:  "Mind ei ole välja saadetud. – Mis mõttes siis? Ma tulin ise üle piiri. – Miks te tulite? – Kuna juhtus selline kurioosum. Ja inimene, kellega ma koos töötasin Venemaal - temal tekkisid probleemid." Lühidalt – Saar jutustas loo lörri läinud ärist Pihkvas, kus partner otsustas võlast vabanemiseks teha tema peale valekaebuse, süüdistades teda spionaažis. Ehkki Saare sõnul oli kõik täielik väljamõeldis, läks negatiivne tähelepanu talle kalliks maksma. "Pealtnägija" 2009:  Allan Saar: "Tänu sellele nn spiooniskandaalile kaotasin ma kõik. Kaotasin sõbrad, ma kaotasin tuttavad, kaotasin töö. Ma kaotasin kõik!" 2008 – NATO ajaloo kõige kahjulikum leke Vaid kuu aega hiljem puhkes seni tõsiseim spiooniskandaal, kui vahistati Vene välisluure agent ja reetur Herman Simm. Tema tegevus andis ainest nii raamatuteks kui filmiks, mistõttu me temal siinkohal pikemalt ei peatu, aga lühidalt öeldes oli tegu NATO ajaloo kõige enam kahju tekitanud äraandjaga. Kiiresti ja kinniste uste taga peetud kohtuistungil mõisteti riigireetur 12 ja pooleks aastaks vangi. Huvitav ja seni tähelepanuta jäänud detail on, et kaks nädalat pärast Simmi-sensatsiooni lasti Venemaal eetrisse saade „Värbamine Eesti moodi”, kus käidi üle kõik varasemad süüdistused, aga uue juhtumina näidati salalinti, kus juba 2002. aastal vahistatud FSB ohvitser Igor Vjalkov pildistab eriarhiivis salajasi dokumente väidetavasti just eestlaste jaoks. Propagandafilmist: "Kohe pärast fotosessiooni Vjalkov vahistatakse ja uurimine tuvastab, et alampolkovnik Vjalkov on mitmeid aastaid töötanud Eesti vastuluure heaks. Kuni karistuseni välja." 2012 – Simm nr 2 Kahjuks või õnneks Simmiga asi ei piirdunud. 2012. aasta veebruaris arreteeris kapo ühe oma staažikama töötaja Aleksei Dresseni. 20 aasta jooksul kapos ka juhtivatel kohtadel töötanud, ent viimasel ajal äärmuslaste temaatikaga tegelevaks spetsialistiks taandatud Dressen värvati kapo andmeil 1998. aastal ja motiiviks riigireetmisel olid raha, tööalane kibestumine ja pettumus täitumata ambitsioonidest. Kapo teatel edastas Dressen otse ja oma abikaasa Viktoria kaasabil erineva kaaluga riigisaladusi, mis viimasel perioodil puudutasid tema tööst tingituna äärmuste temaatikat. Lisaks jagas ta venelastele infot kapo personaali kohta. Juulis 2012 mõistis kohus Dresseni 16 aastaks vangi. 2013 – ridade puhastus kapos jätkub 2013. aasta augustis paljastas kapo juba teise reeturi oma vastuluurekindlusest. 64-aastane Vladimir Veitman tuli kaposse üle KGB-st ja töötas Eesti eriteenistuses hinnatud tehnilise spetsialistina 2011. aastani, mil ta pensionile saadeti. Nagu kapo tuvastas, töötas Veitman Vene välisluure heaks aastatel 2002-2011, reetis neile infot erinevate Eesti elanike ja kapo tehniliste lahenduste kohta ning sai selle eest umbes 200 000 eurot. Veitman, kelle motiiv riigireetmisel oli eelkõige raha, ja veel rahulolematus tööga, mõisteti 15 aastaks vangi. Tema paljastamisega andis kapo Vene välisluureteenistusele topeltvalusa löögi, sest päevavalgele toodi ka tema agendijuhid. "Aktuaalne kaamera" 30.10.2013. Arnold Sinisalu, kapo peadirektor: "Tema vahetu värbaja ja agendijuht oli Nikolai Jermakov. Omakorda Jermakovi juht ja kuraator, nagu Vene eriteenistustes kasutatakse selliseid sõnu, oli meile juba varasemal tuntud Valeri Zentsov, kellest me oleme kirjutanud 2009. aasta aastaraamatus seoses Herman Simmiga, kes oli siis kontaktis Herman Simmiga." See ei olnud kaugeltki lõplik ja ammendav nimekiri. Mis on tõde, mis bluff, tuleb luurelugude puhul päevavalgele aastaid hiljem, kui üldse. Küsisime käesoleva skandaali kohta kommentaari ka ajakirja Economist korrespondendilt ja spionaaži-eksperdilt Edward Lucaselt, kelle sõnul on Kohveri rööv skandaalne ja kõrvakiil nii Eestile kui meie liitlastele. Pikemat intervjuud Edward Lucasega saab vaadata SIIN.
