Kolumnist: Venemaa infosõdalaste ükskõiksus tõe suhtes on Lääne pahviks löönud
Tsaariaegse Novorossija mõiste kasutuselevõtt on selle kohta hea näide, leiab Pomerantsev. „Keegi, kes sealkandis tänapäeval elab, pole kunagi varem mõelnud, et ta elaks Novorossijas. Nüüd aga on Novorossija muutunud ettekujutusest tegelikkuseks: Vene meedia esitleb seda kaartidel, samal ajal kui Kremli-truud poliitikud kirjutavad selle „ajalugu“ kooliõpikutesse. Sellel on oma lipp ja uudisteagentuur.“ Novorossija leiutamine on näide sellest, et Venemaa riigisisene infomanipulatsioonisüsteem on muutumas üleilmseks. Kogu tänapäevase Venemaa palge kujundavad poliittehnoloogid, kes manavad esile parteisid ja simuleerivad kodanikuühiskonda, hoidmaks rahva killustatuna, samal ajal kui president Vladimir Putini klikk koondab võimu endale. Pomerantsev tsiteerib Moskova rahvusvaheliste suhete ülikooli ajakirjandusprofessorit Igor Jakovenkot, kes leiab, et „kui varasemad autoritaarsed režiimid põhinesid kolmel neljandikul vägivallal ja ühelt neljandikul propagandal, siis praegune koosneb sisuliselt täiesti propagandast ja suhteliselt vähesest vägivallast. Putinil on vaid ainult paar arreteerimist korraldada – ja siis võimendada sõnumit, paisates see oma totaalsesse teleimpeeriumisse.“ Usk propaganda kõikvõimsusesse tugineb Nõukogude ideoloogiale, aga Pomerantsevi hinnangul on toonasel ja praeguse Kremli mõtteviisil oluline vahe. „Nõukogude ideoloogide jaoks oli tõde oluline – isegi kui nad valetasid. Nõukogude propaganda läks väga kaugele, püüdes tõestada, et Kremli teooriad olid tõde. Tänapäeva Venemaal on tõde ebaoluline.“ Uudse propaganda mõte ei ole kellegi veenmine, vaid vastuvõtjate konksu otsas hoidmine ja segadusse ajamine. See žanr sobib Pomerantsevi sõnul suurepäraselt ka vandenõuteooriate levitamiseks, millega Vene telekanalid on üle ujutatud. Nende abil muudetakse vaatajad paranoiliseks ja passiivseks – nad elavad Kremli loodud virtuaalreaalsuses, kus tõe poole pürgimisele kohta ei ole. Reaalsuseloomismudel ei ole enam riigisisene ilming, vaid Venemaa ekspordib seda üleilmselt, kasutades sadu miljoneid dollareid rahvusvaheliste raadio- ja telekanalite ülalhoidmiseks. USAs ei võeta neid Pomerantsevi hinnangul kuigi tõsiselt, kuid Euroopas on rohkem kalduvust Vene propagandale vastuvõtlik olla. Telekanal RT keskendub samuti vandenõuteooriatele, millele on vastuvõtlikud eriti Euroopa paremäärmuslike liikumiste toetajad. Nii kasvabki äärmuslike liikumiste hulk, millel on tihtipeale nii ideoloogilisi kui ka finantssidemeid Kremliga. USA-s aga moodustavad Vene propaganda vastuvõtjatena soodsa pinnase peavooluvastased, kelle lemmiktees on, et kõik tõde on suhteline. Kremli jaoks on selle uue reaalsuse kontrollimine aga eluliselt tähtis – kuna kui miski ei ole tõsi, siis on kõik võimalik. „Meis on tekitatud tunne, et meil pole aimugi, mida Putin järgmiseks teeb ning et ta on ettearvamatu ja seetõttu ohtlik. Me oleme jahmunud, segaduses ja nõutud Kremli relvade – absurdsuse ja ebareaalsuse – ees.
