Peeter Helme: kaks Delfit – kaks erinevat riigikorda?
On loomulik, et eri keeltes ja kultuurides kirjutatakse, räägitakse ja tegelikult ka mõeldakse asjadest erinevalt. Selle määrab keelte erinev grammatika, nende kandjate erinev kultuur, ajalugu ja temperament. Samas ei saa siiski ainult nende teguritega seletada või vabandada asjaolu, et on maid, kus meedia püüab tegelikkust kajastada enam-vähem tõepäraselt – niivõrd, kuivõrd seda iga ajakirjaniku enda võimekus ja tema taju piirid võimaldavad – ja on maid, kus meedia on poliitiline relv, psühholoogiline mõjutusvahend ja valitsuse võimuhoob.Ühelt poolt ei imesta me Eestis selle üle, et Venemaal on vaba ajakirjanduse tegemine vägagi piiratud ning sealset meediat tuleb jälgida ülimalt kriitiliselt. Teiselt poolt on seda imelikum aga, et me ei vaevu imestama selle üle, mis toimub meie enda riigis, meie enda nina all.Pean silmas seda, mis toimus seoses kaitsepolitseinik Eston Kohveri rööviga näiteks venekeelses Delfis. Antud väljaannet vaadates ei torganud silma mitte eri lugejate temperamenti, kultuuritausta ja psühholoogiat meeldivalt tunnustavad erinevused (millega siinsete eestlaste ja venelaste vahelistele reserveeritud suhetele mõeldes võiks ju arvestada), vaid jäi mulje, nagu oleks kahe Delfi näol tegemist kahe väljaandega kahest väga erineva poliitilise korraga riigist.Eestikeelne Delfi oleks seejuures demokraatlikus Eesti riigis tegutsev riigikeelne pluralistlikku maailmapilti edastav uudisteportaal. Nojah, kohati vahest veidi skandaalimaiguline portaal, aga eks internetis tegutsev meedia peabki lugeja kiirelt hajuva tähelepanu püüdmiseks nn vanast meediast lärmakam olema.Venekeelne Delfi mõjus (ja mõjub siiani) pigem aga mingisuguse hüsteeriat levitava Kremli propagandapasunana, mis rääkis Eesti luuraja vahistamisest Pihkvas ning külvas üleüldse siirast kahjurõõmu jänkide tallalakkujatest fašistlike tšuudide käpardliku kohmitsemise peale. Hea küll, päris sellised need sõnad seal ei olnud, kuid see oli ja on foon, mida venekeelne Delfi Eesti riigi elu kajastamisel tekitab.Iseenesest on mõistetav, et ägedas konkurentsivõitluses Postimehega ning venekeelsel meediaturul kõikvõimalike vene uudisteportaalidega loeb iga klikk ning viimane asi, mida aktsiaseltsi Eesti Ajalehed juhtkond teha tahaks, oleks hakata mõjutama praegu ülieduka venekeelse Delfi sisu. Nõnda ongi ajakirjanikele öeldud „Tuli vabaks!“ ning neil lubatakse kirjutada täpselt selliseid lugusid, et keegi ei jätaks midagi lugemata ning ka kõige käremeelsem Eesti venelane tunneks, et see on täpselt talle mõeldud väljaanne.Samas on sellel kõigel vähe pistmist ajakirjandusvabadusega. Säärane ainult klikimajandusele mõtlev lähenemine toobki endaga kaasa selliste artiklite tootmise ja avaldamise, mis annavad tegelikkust edasi pehmelt öeldes moonutatud kujul.Imelik mõelda, et venekeelne Delfi kuulub samasse meediagruppi Eesti vaba ajakirjanduse esimese pääsukese ja lipulaeva Eesti Ekspressiga. Või oma ajalugu 1905. aastasse tagasi lugeva ja Eesti demokraatia traditsioone kõrgelt hindava Päewalehega. Või ka eestikeelse Delfiga, mis oma eelmainitud kollasusele vaatamata on kahtlemata üks operatiivsemaid ja mitmekülgsema programmiga uudisteportaale mitte ainult Eestis vaid ka Lätis ja Leedus.Ehk siis: Hans [H. Luik] ja Urmo [Soonvald], mida te teete? Te ju saete sedasama iseenda istutatud vaba ajakirjanduse puud!Meedia vabadus ei seisne ju selles, et ajakirjanik võib fakti pähe esitada seda, mida talle sülg – või antud juhul Kremli propaganda – suhu toob, vaid selles, et fakte käsitletakse ja nende pinnal arutletakse vabalt. Aga kuhu kaob vabadus, kui Eesti suurim uudisteportaal esitab faktide pähe vaenuliku võõrriigi propagandat?Peeter Helme on töötanud aktsiaseltsi Eesti Ajalehed väljaande Eesti Ekspress kirjandustoimetajana ning kirjutab siinkohal ilma vähimagi isikliku vimmata.
