Reelika Leetmaa: Eesti toetuste süsteem vajab kapitaalremonti
Ettepanekuna on välja pakutud, et miinimumsissetulek peaks moodustama 60 protsenti riigi mediaansissetulekust ehk olema niinimetatud suhtelise vaesuse piiril. 2013. aasta andmetel oli see Eestis 329 eurot leibkonnaliikme kohta. Juba ammu on avalik saladus, et oleme nii alampalga kui ka toetuste suuruse osas nii Euroopa kui ka OECD riikide võrdluses punase laterna rollis. Palk on tööjõu hind ning nagu teistegi toodete ja kaupade puhul ei tohiks see jääda alla omahinna. Meie möödunudaastane 320-eurone alampalk, millest maksude järjel jääb alles ligi 270 eurot, on suhtelisest vaesuspiirist madalam ning ületab napilt absoluutset elatusmiinimumi. Hoopis kaugele jäävad sellest piirist aga 112 euro suurune töötutoetus ja koos eluasemekuludega ligi 150 euroni ulatuv toimetulekutoetus. Kumbki ei küüni Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksis kokkulepitud tasemeni. Sellele on mitu korda tähelepanu juhtinud ka Euroopa sotsiaalkindlustuse eksperdid. Samasse rubriiki liigitub teadmine, et Eesti on üks väheseid Euroopa riike, kus siiani puudub tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus. Mõne aasta tagusest Praxise uuringust selgus, et alampalgaga töötamine ei ole Eestis tasuv. Selle põhjal ei saa siiski järeldada, nagu oleksid toetused liiga helded. Vastupidi, ka toetustel ja hüvitistel on oma eesmärk – pakkuda kaitset ja turvatunnet sotsiaalse riski, näiteks töö kaotuse või puudumise korral. Vaesuspiirist kaks või kolm korda madalama toetusega seda teha ei saa. Ja praktikas ei maksta toetust päris niisama – nii töötutoetuse kui ka toimetulekutoetuse saamiseks tuleb inimesel tõestada, et ta otsib aktiivselt tööd. Kindlustamaks, et toetused tagavad turvalisuse sotsiaalse riskiga silmitsi olles ning töötamine on igal juhul tasuv, tuleks mõelda sellele, kuidas toetada madalapalgalisi läbi maksusüsteemi, säilitada osa toetusest ka tööleasumisel ja tagada vajalike teenuste kättesaadavus. See nõuab nii head valdkonnatundmist, loovust ja matemaatikaoskust, aga ka vilumust kasutada ja tõlgendada lähteandmeid ning keerukate simulatsioonimudelite tulemusi. Hoopis erinev kodumaisest retoorikast (mille kohaselt tagab majandusliku heaolu kasvu soodne majanduskeskkond, mitte mõne toetuse tõus) on aga Nobeli majanduspreemiaga tunnustatud teadlaste Joseph Stiglitzi ja Amartya Seni osalusel 2009. aastal Euroopa Komisjoni tarbeks valminud uurimuse sõnum. Teadlased järeldavad, et majandusliku heaolu mõõtmiseks on SKP-st sobivam kasutada leibkondade sissetuleku ja tarbimise andmeid ning võrrelda turvalisuse taset, mille tagavad töö kaotuse korral makstavad toetused. Sellest lähtudes on OECD oma vastilmunud iga-aastases tööturu ülevaates koostanud pingerea, kus 32 riiki on järjestatud sissetulekute kvaliteedi ja tööelu turvalisuse järgi. Edetabeliteusku poliitikutele, ajakirjanikele ning muidu huvilistele kangastub sealt mitte just kõige rõõmsam pilt: oleme sissetulekute kvaliteedi osas 32 riigi võrdluses 29. kohal ning tööelu turvalisuse poolest alles 30-s. Ajani, mil Euroopa jõuab miinimumsissetuleku piiri tõmbamiseni, läheb ilmselt veel mitu aastat. Selles, et meie toetuste ja maksude süsteem vajab remonti ning häda on enam kui ühes toetuses, on ühel meelel nii kodu- kui välismaised asjatundjad. Sestap oleks nutikas tegelda oma piiride kindlustamisega enne, kui vastav direktiiv ametnike lauale potsatab või keegi lõksu langeb.Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
