Viroloog: Ebola vaktsiini tegemine peaks olema lihtne, kuid seda pole peetud otstarbekaks
Üks tavaline eksiarvamus on, et Ebola vastu pole suudetud leida ravimeid või töötada välja vaktsiini, selgitab professor Merits. "See on vale. Õige oleks väita, et seda pole peetud otstarbekaks või vajalikuks." Seni on suudetud Ebola puhangud peatada karantiini ja administratiivsete meetoditega ja sama tuleks teha ka nüüd. Praeguse olukorra teeb raksemaks viiruse tavalisest laiem levik ja Aafrikas sellele kaasa aitab inimeste teadmatus ja vastumeelsus tervishoiutöötajate suhtes. Selle nädala alguses tegi ÜRO liikmesriikidele pöördumise, milles palub 600 miljoni dollari eraldamist epideemia peatamiseks. Tegemist ei olnud vaktsiini väljatöötamiseks ette nähtud summaga ning Meritsa sõnul poleks 600 miljonit ka vaktsiini loomiseks piisav – vaja oleks umbes kümme korda suuremat summat. Ravimitootjaile pole see seni, kus eelmise suurima Ebola puhangu ajal nakatus 400 inimest, olnud majanduslikult motiveeriv välja töötada. Tõsi, siiski on Ebola epideemiaga kaasnenud ka edasiareng selles suunas. Ravimitootja GlaxoSmithKline (GSK) hakkas käesoleva kuu alguses katsetama eksperimentaalset Ebola ravimit vabatahtlike peal. Kuigi ravimi väljatöötamiseks kulub tavaliselt umbes kümme aastat, taotles GSK luba jätkata kliiniliste katsetega juba tootmise kõrvalt, korraga toodetakse vaid 10 000 doosi. Katsetega loodetakse ühele poole jõuda 2014. aasta lõpuks. On levinud arusaam, nagu oleks Ebola n-ö raske. "Tegelikult ei ole, vaktsiini tegemine peaks olema väga lihtne," märkis Merits ja selgitas, et pre-kliiniliselt on katsetatud 4 – 5 erineva põhimõttega vaktsiini ja kõik töötavad suurepäraselt, tõsi – töötavad suurepäraselt loomadel. Probleemid, peale raha muidugi, on inimkatsed. "Mitte et need oleksid kuidagi ohtlikud – vaktsiinikandidaadid välistavad nakkuse võimaluse – vaid kuidas efektiivsust mõõta?" küsis Merits. Vaktsineeritud loomi saab efektiivsuse kontrollimiseks viirusega nakatada. Inimese puhul on see lähenemine rohkem kui küsitav. Gripiviiruse puhul on teada kui suur peab olema vaktsiini tekitatud antikehade hulk, et saavutada viiruse vastane kaitse. Ebola puhul selliseid andmeid ei ole. HIV vaktsiinide puhul vaktsineeritakse suuri riskigruppe ja paari aasta pärast analüüsitakse kui palju oli vaktsineeritute hulgas nakatumisi vähem või rohkem kui kontrollgrupis. Ebola on aga sedavõrd haruldane, et tõenäoliselt ei haigestu vaktsineeritute grupis ega ka kontrollgrupis mitte keegi, rääkis Merits. Seega: tõenäoliselt toimiva vaktsiini tegemine on lihtne, kuid selle katsetamine mitte. Teine ja veel hullem küsimus on mida selle vaktsiiniga ette võtta? Ebola epideemia piirkonnas elab üle 400 miljoni inimese. Neid kõiki vaktsineerida on sisuliselt võimatu. "Seda võiks saavutada Euroopas, kuid Aafrikas ei tule sellest midagi välja isegi siis, kui vaktsiin on tasuta – seda teame hästi haiguste näidetest, mille vastased vaktsiinid on olemas." Võimalus oleks n-ö post-exposure vaktsineerimine ehk kasutada vaktsiini nakatumise kahtluse korral, nagu seda tehakse marutõve puhul ning vaktsineerida sihtgruppe nagu meditsiinitöötajad ja sõjavägi. Kusjuures viimane, täpsemalt USA sõjavägi on ilmselt ka kõige tõenäolisem vaktsiini väljatöötaja ja kasutaja, näiteks juhul kui seisab ees minek ohtlikku regiooni. Massivaktsineerimise võib aga Meritsa sõnul lugeda välistatuks. Tarvis oleks imelihtsat Ebola-testi Ravimi väljatöötamine on samuti probleemne. Nimelt pole ägedate viirusnakkuste, nagu näiteks ka Ebola haigussümptoomid põhjustatud otseselt viirusest, vaid on organismi reaktsioon viirusele (näiteks äge verejooks, palavik jms) ja ilmnevad enamasti ajal, kui viiruse paljunemine on juba saavutanud maksimumi või hakkab vähenema. Selles staadiumis pole viiruse vastasest ravist suurt kasu. "Et ravimitest tolku oleks, oleks vaja kõigepealt varast diagnostikat, mis näitaks nakatumise ära juba ammu enne sümptoomide tekkimist. Tehniliselt on see võimalik, kuid seda praktiliselt rakendada on enam kui küsitav," nentis Merits. Diagnoosimiseks oleks tarvis midagi sama kiiret ja lihtsat kui kodune rasedustest, mida praegune Ebola analüüsi metoodika muidugi pole. Läbipõdemisel tekib immuunsus Suvel tuli mitmeid teateid meditsiinitöötajatest ja vabatahtlikest, kes Lääne-Aafrikas töötades nakatusid Ebolasse. Tänu USAs ning Euroopas osutatud ravile paranes neist suurem osa. See tekitas küsimuse, kas Ebola viiruse suhtes tekib immuunsus, kuivõrd sellisel juhul oleksid haiguse läbi põdenud inimesed sobivaimad ravima teisi. Andres Merits kinnitas, et jah, viiruse läbipõdemisel tekivad viiruse vastased neutraliseerivad antikehad ja ilmselt ka immuunsus. "Küsimus on selles kui efektiivne on see kaitse, kui kaua kestab ja kas ta toimib kõigi Ebola viiruste vastu?" Inimestele on teada kokku viis erinevat Ebola viirust, millest neli võivad tekitada inimesele haigusi. Üldistavalt võib öelda, et Ebola viirus on liiga haruldane ehk sellese nakatub pika aja vältel liiga väike hulk inimesi, et motiveerida ravimitootjaid välja töötama ja turule tooma vaktsiini või ravimit. Pealegi tuleb kahelda, kas vaktsiini või ravimi turule toomisest midagi kasu oleks, sest viirus levib suurel määral meditsiinivabas regioonis. Küsimusele, kui palju on maailmas viiruseid, mis võiksid meid sarnaselt Ebolale veel ohustada, vastas Merits: "Rohkem kui oskame ette kujutada." Suurimat ohtu kujutavad viirused, millel on efektiivne levikumeetod, näiteks puukide ja sääskedega levimine (malaaria) või levimine piisknakkusena (MERS-CoV) või keskkonna kaudu (näiteks rotaviirus). Neisse nakatub ja ka sureb aastas tuhandeid inimesi. Ebolasse on praeguse, üle aastate suurima epideemia jooksul nakatunud ligi 4000 ja surnud pisut üle 2000 inimese.
