Kai Part: seksuaalvägivald on alistamisvahend, millel pole seksiga mingit pistmist
Seksuaalkuriteod on kõige rohkem nii-öelda alaraporteeritud kuriteoliik. Eestis registreeritakse seksuaalvägivallana ainult politseisse jõudnud juhtumid ja neid on hästi vähe. Samas avalikustati hiljaaegu üks Euroopa põhiõiguste ameti FRA uuring, kust selgus, et Eestis on 13 protsenti naistest 15-aastaselt või vanemana kogenud seksuaalvägivalda kas paarisuhtes või väljaspool seda. Millega seda seletada, et ohvrid seksuaalvägivallast ei teata? Kindlasti hoiakutega. Seksuaalvägivalda ümbritseb hästi palju müüte, mida kannavad kõik, alates lihtsatest inimestest kuni nendeni välja, kes peaksid seksuaalvägivalla ohvreid aitama – politsei, kohtusüsteem, meedikud või psühholoogid on nendest samamoodi mõjutatud. Kõige tüüpilisem müüt on see, et ohver on vägistamises või muus seksuaalvägivallas ise süüdi. Sotsiaalministeeriumi sellel aastal avaldatud uuringu kohaselt arvas 47 protsenti Eesti 16-74-aastastest elanikest, et ohver on ise vägistamises süüdi ja oli nõus väitega, et „naised põhjustavad oma riietusega vägistamise ohvriks langemist“. Sellised müüdid on aga kahjulikud sellepärast, et mida rohkem inimesi neid müüte usub, seda vähem julgevad ohvrid abi otsida. Neil on hirm, et kui nad pöörduvad kuhugi, siis neid taasohvristatakse ja nad ei saa vajalikku abi. Esimene lävepakk, mis ületada tuleb, on politsei oma... Või kas peab olema? Kuidas seksuaalvägivalla ohver peaks käituma – kõigepealt politseisse ja siis haiglasse või vastupidi? Traditsiooniline asjakorraldus on see, et kõigepealt politseisse pöörduda ja politsei korraldab kohtumeditsiinilise tõendite kogumise. Aga Põhjamaad ja muud arenenud riigid on siit edasi liikunud ja lähtuvad sellest, et iga hinna eest tuleks soodustada n-ö madala lävega pöördumist. Politseisse pöördumine on tähtis, aga veel tähtsam on, et ohvrid saaksid abi. Sellepärast on paljudes riikides tekkinud spetsiaalsed standardiseeritud seksuaalvägivalla ohvrite keskused, kus on kõik koos: ohver saab sealt nii kriisi- kui ka esmast meditsiiniabi. Tihti võib ju pärast seksuaalvägivalda olla vaja rasedust või haigust ennetada – või on ohvril hoopis vigastused. Lisaks annavad need keskused juriidilist abi, andes teavet ohvri õigustest, ning soodustavad muidugi igati politseisse pöördumist. Eestis meil selliseid keskusi veel ei ole, aga Eesti Seksuaaltervise Liidu projekti raames tahame me neid keskusi luua Tallinnasse ja Tartusse. Riikide võrdlemine on näidanud, et nendes riikides, kus sellised keskused olemas on, pöördub rohkem ohvreid kui nendes, kus tuleb esmalt politseisse minna. Politseisse pöörduvad eelkõige need, kes on kogenud väga tõsist seksuaalvägivalda või kelle ründaja on olnud võõras (selliseid juhtumeid on aga vähem, enamuses satutakse seksuaalvägivalla ohvriks lähi- või tutvussuhtes). Kuidas hinnata politsei valmisolekut seksuaalvägivalla ohvri vastuvõtmiseks? Ma ei lööks seda palli ainult politsei väravasse, vaid räägiks kõigist abi andvatest struktuuridest, kus kõikides vajataks väljaõpet, et ohvreid professionaalselt kohelda. Tuntaks kas või ohvri reaktsioone ega taasohvristataks inimesi. Ma võin tuua väga tüüpilise näite – isegi professionaalid võivad (ja mitteteadlikult) teha selliseid asju, et värskelt ohvrilt küsitakse näiteks „aga miks te sinna läksite?“ või „kas te olite joonud?“ või „miks te vastu ei hakanud?“ No, põhjus oli surmahirm ja tõsiasi, et ei julgetud vastu hakata... Ohvri reaktsioone ja seksuaalvägivalla olemust ning sellega seotud müüte teadvustades saab ohvrit palju paremini aidata. Mis veel hoiakutesse puutub – Euroopa Liidus arvas 27 protsenti vastanutest, et naistevastane vägivald on väga levinud, aga Eestis oli neid ainult 11 protsenti. Millega see kõik siiski seletatav on? Miks valitseb selline kahestunud suhtumine? Kas see on mingi ühiskondlik kaitsereaktsioon, millega tahetakse ebamugav probleem kalevi alla pühkida? Võib öelda, et seksuaalvägivald on viimase ajani olnud väga tabuteema. Seda nagu polekski. Kui vaadata politseisse pöördumisi, siis sadakond täiskasvanud seksuaalvägivalla ohvrit pöördub aastas politseisse, ometi uuringud näitavad, et neid on palju rohkem. Aga kuriteoliigina on seksuaalvägivald väga tihedalt seotud soostereotüüpide ja võimutemaatikaga. Üks sagedasemaid müüte on ka see, et seksuaalvägivald on ajendatud ihast, aga see ei ole tõsi. Enamasti on see ajendatud sellest, et üks inimene tahab oma võimu kehtestada, oma tahet ja domineerimist näidata ning seksuaalvahekord on lihtsalt instrument. Seksuaalsuse või seksiga pole sellel üldse pistmist. Kusjuures üks sooga seotud eelarvamustest on ka see, et kõik seksuaalkuritegude ohvrid on alati naised ja kurjategijad mehed. Tegelikult võivad seksuaalvägivalla ohvrid olla ka mehed – ja nende puhul on pöördumine abi otsimiseks veelgi enam raskendatud nendesamade soostereotüüpide tõttu. Meeste taasohvristamine on veel hullem. Maailma tervishoiuorganisatsiooni andmed näitavad, et mehi on seksuaalvägivalla ohvrite hulgas umbes 5-10 protsenti. Enamus meesohvritest langeb meessoost kurjategija ohvriks, aga siin on peidus veel üks müüt – et süüdlased on sel juhul homoseksuaalsed mehed. Tegelikult ei ole siin seksuaalse orientatsiooniga mingit pistmist, vaid tegemist on jälle võimu- ning kontrolliküsimusega. Miks just tervishoiutöötajad selle projekti eesrinnas on? Küsitlused näitavad, et seksuaalvägivalla ohvrid pöörduvad ennekõike tervishoiutöötajate poole, sest tunnevad muret oma tervise pärast. See on see aken, mis tuleks ära kasutada. Politseisse ja varjupaikadesse pöördujate hulk on tunduvalt väiksem.Reedel tehti Tallinnas vahekokkuvõte projektist “Seksuaalvägivalla ohvrite abistamiseks laiapõhjalise koostöövõrgustiku loomine ja võimestamine”. Kai Part on üks projektimeeskonna liikmetest.
