Vastseliina kalmistul avati metsavendadele mälestuskivid
Heimtali kirikus algab kell 14 Hindriku talus langenud metsavendade ärasaatmise ja säilmete ümbermatmise tseremoonia. Tseremoonia korraldamist toetasid kaitseministeerium, Võru maavalitsus, Kaitseliidu Võrumaa malev, Rõuge-Vastseliina üksikkompanii, NKK Vastseliina jaoskond, Vastseliina vallavalitsus ja Vastseliina kirik. Hindriku talu ehk Määritsa talu lahing Ööl vastu 1. aprilli 1946 käivitus NKVD sisevägede sõjaväelise operatiivgrupi ja kohalike hävituspataljonlaste operatsioon talus olevate metsavendade vastu. 1. aprilli varahommikul kell 6 piirasid NKVD võitlejad talu sisse ning üritasid majja tungida, kuid löödi metsavendade poolt tagasi. Kuus metsavenda üritasid seejärel piiramisrõngast välja murda, kuid see ebaõnnestus ning kaks neist sai surma, mispeale ülejäänud majja tagasi tõmbusid. Ründajad tulistasid kahest raskekuulipildujast, seitsmest kergekuulipildujast ja teistest relvadest ning lahingu käigus põletati maha kõik talu kõrvalhooned peale ühe. Pärast seitse tundi kestnud tulevahetust panid NKVD-lased leekkuulidega põlema ka talu, kus varjusid metsavennad. NKVD-lased tegid metsavendadele ettepaneku alla anda ning need nõudsid arupidamiseks 45 minutit vaheaega tulevahetuses ning pärast seda teatasid, et ei kavatsegi alla anda. Lahing kesti seni kuni põlev talu kokku varises ning metsavennad enda alla mattis. Koos metsavendadega hukkusid ka majaperenaine Marta Määrits, tema ema Liina Sillamaa ja õde Erna Tatrik. Sõmerpalu valla Haamaste külas asuva Hindriku talu omanik oli Eesti sõjaväe kapten Erich Määrits, mistõttu seda lahingut nimetatakse ka Määritsa talu lahinguks. Erich Määrits võitles 1944. aastal sakslaste poolel venelaste vastu ja taganes koos nendega läände.      Militaaraheoloog: lähedastele on langenute matmispaigad olulised Ligi seitsekümmend aastat pärast oma isa Osvald Tartiku surma saab Hele Mai Vesi süda rahu. Tema isa põrm saab sängitatud koos teiste metsavendadega Osula kalmistu mulda, vahendas "Aktuaalne kaamera". "Mina oma isa näinud ei ole, aga ma tean, et ta oli haruldane mees ja et ma olen kõigiti oma isa tütar - ema ütles. Lahing oli aprillis ja mina sündisin juulis, aga ta suri minu jaoks nüüd. Ma väga kaua aega uskusin ja lootsin, et järsku oli tema see üks, kes sealt minema sai. Laps ikka loodab," rääkis metsavend Osvald Tatriku tütar Hele-Mai Vesi. Osvald Tatrik oli üks kuuest metsavennast, kes 1. aprillil 1946 Sõmerpalu vallas, Hinriku talu õuel peetud lahingus panid kaheksa tundi vastu kahekümnekordselt suuremale Nõukogude sisevägede ja hävituspataljonlaste üksusele. Alla andmisest keeldudes heiskasid nad ümberpiiratud talule rahvuslipu ja põlesid hävitajate poolt süüdatud majja sisse. "Kui tegemist on langenutega, ka selliste matmispaikadega, kus on inimesi peidetud, et nende sugulased ei saa neid kätte ja ei teaks nende asukohta, on esmane n-ö humanitaarküsimus anda inimestele tagasi nende lähedaste matmispaigad," selgitas militaararheoloog ja sõjahaudade uurija Arnold Unt.  
