Rain Kooli: venekeelne telekanal, piits ja präänik
Vaatame korraks näkku tõele, see tähendab uuringufirma Saar Poll septembris valminud uuringu tulemustele. Nende järgi ammutavad Eesti venekeelsed elanikud päevakajaliste sündmuste kohta infot kahest peamisest allikast: venekeelsetest telekanalitest ning sõpradelt, tuttavatelt, töö- ja koolikaaslastelt. Venekeelsed telekanalid ja nii-öelda suust suhu meetod viivad päevakajalise info ülekaaluka enamuseni Eesti venelastest – enam-vähem kolmveerandini. Võttes arvesse, et vaba ajakirjandus on Venemaal hiljemalt viimase aasta jooksul sisuliselt lakanud eksisteerimast, võime tunnistada, et nii suur toetumine igapäevase info hankimisel venekeelsetele telekanalitele on tõesti probleem. Jutuajamised sõprade, tuttavate ja kolleegidega ei leevenda seda samuti vähimalgi määral, kuna nood on üldjuhul samade kanalite mõjuväljas. Abi pole sellestki, et 57 protsenti eestivenelastest hangib infot ka Eesti erameedia venekeelsetest uudisteportaalidest. Paraku on nii, et hiljemalt sealsete kommentaatorite enamus hoolitseb selle eest, et kogu materjalile saab kindlasti loodud Eestit halvustav foon. Õnneks on Raadio 4, õnneks on rahvusringhäälingu uudisteportaal. Aga nende „tarbijate“ hulk on juba vastavalt 42 ja 30 protsenti Eesti venekeelsetest elanikest. Kaugelt alla poole. Venelased on televisiooni usku rahvas. Eestikeelsed allikad aga jõuavad heal juhul kolmandikuni eestivenelastest – nagu näiteks ETV. Ühesõnaga, vähemalt 60 protsenti Eesti venekeelsest elanikkonnast on iga päev sellise info mõjusfääris, mida ka parima tahtmise juures ei saa pidada vabaks, kallutamatuks ajakirjanduseks, halvimal juhul on see aga otseselt Eestit põlgav või vihkav. See ei kosta mõistlik ainuüksi juba psühholoogilise julgeoleku seisukohalt. Kuigi venekeelne telekanal kostab justkui hea lahendus, pole see ka nii mustvalge väljapääs kui esmapilgul paistab. Ütleme otse – rahvusringhäälingu kvaliteedinõuete järgi Eestis toodetud venekeelsete telesaadete vaatamise traditsioon on katkenud. Katkes see juba aastaid tagasi ja nüüd on Eestis elavaid venelasi juba pikka aega harjutatud meiega võrreldes sajakordseid ressursse kasutava naaberriigi toodangu tarbimisega. Kuidas katkine hõõgniit uuesti särama saada... proovida ju võib, aga see nõuab tahet, nikerdamisoskust ja mis peamine – järjekindlust. Kui kohe tulemust ei paista, ei saa ettevõtmist paari aasta pärast läbikukkunuks kuulutada. Teisalt annavad venekeelse telekanali loomisele kriitikatuld ka eriti käremeelsed eestluse pooldajad, kelle arvates on venekeelse kanali loomine taganemine Eesti rahvusriikluse, keeleseaduse ja väikerahva kestmajäämisvõitluse põhimõtetest. Nende käest ma muidugi küsiksin, et kui Eesti venekeelsete elanike enamus nii või teisiti ikkagi eestikeelset meediat ei tarbi, siis mis on selles olukorras mõistlikum – jätta nad vabatahtlikult Venemaa telekanalite ja venekeelse Delfi kommentaariumi mõjuvälja või püüda neile siiski pakkuda adekvaatset, Lääne ajakirjanduse alustele tuginevat omakeelset kanalit. Me vist mõistame siiski teineteist ses osas, et aeg, mil käelindikestega valvsad kodanikud käisid teiste kodanike uste taga kontrollimas, mida nood vaatavad või loevad, on pöördumatult möödas. See tähendab ka, et ühtki eestivenelast ei saa eesti meediat tarbima sundida. Piits ei aita – ja präänikki peab olema piisavalt isuäratav.Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
