Hansson: sularaha kättesaadavuse tagamiseks puuduvad lihtsad lahendused  
Hanssonil tuli täna riigikogu ees vastata arupärimisele, miks ei ole Eesti Pank hädaolukorra seaduse kontekstis kehtestanud oma määrusega tehniliste nõuete kõrval sularaha- ja makseteenuste osutamise minimaalseid nõudeid ja milliseid lahendusi on Eesti Pank arutanud ühtlase sularaha- ja makseteenuste kättesaadavuse üle-eestiliseks tagamiseks. Keskpanga president kinnitas, et Eesti Pank ei eelista ühte makseviisi teisele: sularaha on ametlik makseviis ja seetõttu peaks olema kättesaadav paindlike lahendustena igal pool Eestis. "Sularaha kättesaadavus on oluline ja samal ajal keeruline mure, kus puuduvad kiired ja lihtsad lahendused. Just seetõttu tulebki seda arutada ning Eesti Pangal on hea meel, et me saame osaleda majandusministri poolt kokku kutsutud töörühmas," teatas Hansson. Ta lisas, et Eesti Panga hinnangul ei ole pangateenuste üle-eestiline kättesaadavus samas teema, mida tuleks lahendada hädaolukorra seaduse kaudu. Kehtiv määrus nõuab, et neli suuremat panka Eestis taastaksid sularaha- ja makseteenused hädaolukorras 12 tunniga 70% ulatuses tavapärasest teenuse mahust. Kuidas pangad teenuse taastavad, on nende otsustada, aga nad peavad teenuse taastamise kava kirjeldama Eesti Pangale, kes omakorda edastab selle info siseministeeriumile. Hädaolukord olgu tõesti hädaolukord "Minu arusaamise järgi on hädaolukorra seaduse mõte tagada elutähtsate teenuste taastamine hädaolukorras. Hädaolukorra seadus pole mõeldud lahendama seda, kui igapäevaselt pole inimestel ligipääsu mõnele olulisele teenusele. Samuti pole hädaolukorra seadus loodud eesmärgiga mõjutada linnastumise-ääremaastumise trende. Tegemist on regionaalpoliitikaga, mitte hädaolukorra lahendamise küsimusega," rõhutas keskpanga juht. Eesti Panga eesmärk on Hanssoni kinnitusel varustada kommertspanku piisava sularahaga ja tagada sularaha kvaliteet. Kommertspangad jagavad sularaha omakorda laiali Eesti inimestele ja ettevõtetele. "Üheski riigis pole Eesti Panga teada keskpanga ülesandeks sularahavõrgustiku pidamine, mis teenindaks inimesi ja ettevõtteid. See tähendaks Eesti Pangale väga suuri investeeringuid ja püsikulusid ning tulemus oleks tõenäoliselt kohmakas ja ebamõistlik avaliku raha kasutus," selgitas ta. Kommertspangad saavad selle ülesandega paremini ja efektiivsemalt hakkama. Samas on Eesti Panga ülesandeks sularaharingluse korraldamine ning me peame oluliseks osaleda lahenduste leidmisel, kuidas tagada teenuste kättesaadavus Eestis. Hansson lisas, et pangakontorite võrgu ja pangaautomaatide kahanemine on trend, mis toimub terves maailmas ning on seotud tehnoloogia arengu, demograafiliste tegurite ja tarbijate eelistuste muutumisega. See omakorda tähendab elektroonsete maksete ja internetipanganduse levikut, mis vähendavad vajadust nii sularaha kui ka pangakontori külastamise järele. Ka Eestis näitavad küsitlused, et inimesed ise eelistavad maksevahendina üha enam pangakaarti ning pangatoimingute teostamiseks üha enam internetipanka ning see tendents on jätkuv. "Seega on ka tarbijate endi eelistused muutumas ning tarbijate vajadus pangakontoreid külastada ja sularaha kasutada on vähenev," märkis keskpankur. Hansson ei leia, et kommertspangad peaksid üleval hoidma ebamõistlikult suurt kontorite ja sularahaautomaatide võrgustikku. "Ja siinkohal pole erilist vahet, kas seda peaksid üleval pangakliendid või Eesti maksumaksja, tegemist on ikkagi ebamõistlikult kuluka lahendusega." "Samas aga peaksid kommertspangad senisest selgemini sõnastama oma nägemust pangateenuste kättesaadavuse teemal ja tulema ise välja ühiskondlikult aktsepteeritud lahendustega," sõnas Hansson. Võimalikud lahendused Hansson pakkus oma ettekandes välja ka teiste riikide kogemustel põhinevaid erinevaid võimalusi, mida pangad ja riik võiksid pangateenuste kättesaadavuse arutelus kaaluda:  Sularaha-tagasi-süsteem poodides – inimesed saaksid poodides maksta pangakaardiga toiduarve eest, aga lasta arvelt võtta rohkem raha maha ning saada see kätte sularahana poest. Selleks peaksid aga kommertspangad pakkuma võimalust, et kaupmees selle teenuse puhul ei pea maksma pangale protsenti väljavõetava sularaha eest. Kommertspankade võit oleks efektiivsem sularahavõrgustik, kaupmehed saaksid poodidesse suurema hulga kliente ning inimesed saaksid turvalise ja mugava võimaluse sularaha välja võtta.     Riigipunktid – laia otstarbega kontorid, kuhu riik ning ka pangad ja muud ettevõtted koondavad kokku erinevad teenused. Näiteks saaksid maapiirkondade inimesed teatud regulaarsusega sooritada makseid ning saaksid kätte sularaha, ravimeid, kirja ja lehti ning muid teenuseid. Tõenäoliselt tuleks inimestel raha ja ravimeid ette tellida, kuid see tooks teenuse inimestele lähematele. Riigi ja ettevõtete jaoks oleks see mõistlikum, kui pidada üleval ühe ülesandega kontoreid.     Riigipoolne hange teenuse pakkumiseks – riik kas siis keskvalitsuse, riigiettevõtte või kohalike omavalitsuse ühishanke kaudu tellib teenust maapiirkondades pangateenuse pakkumiseks. Sarnast lahendust kasutas Rootsis posti- ja telekomiagentuur PTS, kes valitsuse tellimusel tegi riigihanke 2008. aastal, et teenindada 15 omavalitsust ja 73 piirkonda riigis sularahaga.     Nõuded või veenvad „head tavad“ pangakontorite sulgemisel eelkõige maapiirkondades – Kanadas on olemas pangakontorite sulgemise nõuded ja Austraalias on pangakontorite sulgemise puhuks sealne pangaliit kehtestanud head tavad.     Omavalitsuste ja pankade koostöö inimeste koolitamisel – regulaarne koolituse pakkumine pankade poolt internetipanga kasutamiseks Vaata Maailma kunagise projekti eeskujul. Omavalitsus aitab selgitada välja, kes inimestest vajab koolitust ja koondab kokku huvilisi ning pangad aitavad koolituste korraldamisel inimeste, arvutite ja oskusteabega.     Omavalitsuste ja pankade koostöö sularaha pakkumisel – omavalitsus vahendab kommertspankade abiga sularaha ja makseteenuseid inimestele, kellel on raskusi liikumisega või arvuti kasutamisega. Eelkõige võiks see sobida vanemate inimeste abistamiseks või nende jaoks, kellel on liikumis- või nägemisraskusi. Omavalitsus saab välja selgitada, kellel piirkonna inimestest on raskusi ning sellest lähtuvalt pakub abi sularaha kojuviimisel või näiteks elektriarve maksmisel.   
