Ainult veebis: "Pealtnägija" meenutas koos Rootsi päästjatega Estonia traagilist uppumist
"Pealtnägija" kohtus kahe Rootsi päästemeeskonna liikmega, piloot Agne Widholmi (62) ja pinnaltpäästja Kenneth Svenssoniga (47) Utö saarel, mis oli 20 aastat tagasi päästetööde tulipunkt. Pesuehtsatele kangelastele omaselt pole nad varem oma lugu suure kella külge pannud, aga see, mida nad kaamera ees jutustasid, oli nii emotsionaalne ja põnev, et ajas ka karastunud ajakirjanikul liigutusklombi kurku. Mõlemad mehed said päästetöödes osalemise eest medali ja jätkasid veel aastaid teenistust, kuid on tänaseks lennusalgast lahkunud. Oma meenutusi alustasid mehed hetkest, kui nad 1994. aasta 28. septembril kella ühe paiku öösel Stockholmis väljakutse said. "Ma magasin kodus. Mulle helistati pärast keskööd. Helikopterite eskaadri juurde oli mul umbes 20-minutiline autosõit. Ma ei olnud valves, see tähendab, et ma ei olnud tol õhtul tööl, aga valvemeeskond, keda asjast teavitati, mõistis, et see on suur asi ja tuleks rohkem inimesi tööle kutsuda," meenutas kõige algust endine pinnaltpäästja Kenneth Svensson. "Laev võis olla uppunud, või väga tugevas kreenis. Ja et pardal on üle 800 inimese. See oli kogu informatsioon, mis neil oli," seletas päästjate algpositsiooni endine kopteripiloot Agne Widholm. Widholm meenutas, et päästeoperatsioon toimus suhteliselt väikesel alal, kus kolm-neli helikopterid päästetöödega tegelesid. Svenssoni sõnul oli nii tuuline, et lained praktiliselt lennutasid päästeparvi merel edasi. Päästjad laskusid kummuli oleva parve kohale, mille peal oli üks ja kõrval teine mees. "Ta ei näidanud ühtki elumärki, ta oli justkui jäätunud. Ma nägin elu ainult tema silmades. Need liikusid aeglaselt paremale ja vasakule," meenutas Svensson vees hulpivat pääsenut. "Niisiis ma ronisin parvele ja tõmbasin ta veest välja – ma panin talle lingu, nagu me seda nimetame, ümber, kaenla alt läbi ja andsin helikopterile märguande alustada ülesvinnamist. Mees hakkas õhku tõusma ja kui ta jõudis paari meetri kõrgusele, nägin ma, et ta küljes oli kinni väga palju köisi. Ma tõmbasin oma sukeldumisnoa välja ja hakkasin neid katki lõikama. Kui ta oli umbes kuue kuni kaheksa meetri kõrgusel õhus, läks kaabel katki ja ta kukkus uuesti vette." Kui nad pärast isetehtud sõlme ja leitud konksuga esimese mehe ikkagi kopterisse said, siis teist inimest üles tõmmates läks vints uuesti katki ning Svensson ja päästetu rippusid pea alaspidi kaks meetrit kopterist all pool. "Ma ei tea, kui kaua me seal rippusime, aga mõne aja pärast hakkas see mees ronima ja ling, mille ma ümber ta keha kinnitanud olin, hakkas ära libisema ja mees kukkus vette," meenutas Svensson ning kuigi ta mõistis, et kui ta talle järele läheb, ei saa ta sama kopteriga enam tagasi, hüppas päästja ikkagi vette. "Tal oli väga suur soov seda meest päästa ja ta oli nii lähedal helikopterisse jõudmisele," rääkis piloot Widholm. "Aga teda polnud enam võimalik päästa." Vette kukkunud mees suri. Svensson pidi kopteriga lendama teistele päästjatele appi, kellel oli samuti vintsiga probleeme. "Ta oli päästepaadi juures, sellest tugevast plastikust paadi juures, kuhu mahub umbes 50 inimest," seletas Svensson. "Ma ei saa aru, kuidas... nad istusid selle peal. Paat oli kummuli ja nad istusid selle põhja peal. See oli libe nagu jää ja nad olid seal niimoodi tundide kaupa istunud." "Kuni viimase meheni, kes selle paadi peal istus, polnud meil probleeme," jätkas Svensson. "Kui mind tema juurde alla lasti, siis paar sekundit enne selle juhtumist nägin ma selgelt, et ma põrkan paadiga kokku. Mitte ei maandu selle kõrvale, vaid põrkan kokku. See on viimane asi, mida ma mäletan. Järgmisena mäletan ma seda, et ma olen 30 meetri kaugusel paadist ja ma vaatan üles kopteri poole ning tehnik ja teine sukelduja seisavad kopteri uksel ja vaatavad, et mis juhtus. Mul oli raskusi ujumisega, sest ma olin murdnud oma põlve, kui ma vastu paati põrkasin. Nii et ma pidin meeskonnale signaliseerima, et nad mind vees vintsiga päästepaadini tiriks, sest ma poleks suutnud seda vahemaad ujuda. Nii nad tegidki ja me saime ka viimase mehe õnnelikult kopterisse." Kokku päästis Kenneth elusalt seitse inimest enne kui ta ise haiglasse viidi. Katkise vintsi ja avatud uksega kopterit juhtinud Agne lendas edasi Utö saarele, kust transportis 20 kriitilises seisus pääsenut – neist enamus eestlased – haiglasse mandril. Mõlemad said medali ja jätkasid veel ligi 10 aastat lennusalgas. Sarnaseid Rootsi ja Soome päästjaid, kes riskisid Estonia huku ööl oma eluga, oli ligi 20. "Konkreetse missiooni ajal mõtlen ma väga harva sellele, mis võiks juhtuda ja mis oleks, siis kui...," tunnistas Svensson. "Ma pean keskenduma tööle. Nii et enamik mõtteid tekib alles pärast. See töö annab sulle kui inimesele tegelikult väga palju. Ma loodan, et igaüks saaks kunagi vaadata silma inimesele, kellele nad on andnud teise võimaluse elule. See ongi meie tasu, parim tasu kui miski muu."
