Berk Vaher: korralik (kultuuri)diskussioon nõuab artiklite vabalevi
See nädal on kalendris kultuuriliselt ere: 1. oktoobril oli rahvusvaheline muusikapäev, 30. septembril rahvusvaheline tõlkijate päev. Muusika tähtsusest meie identiteetide loomisel olen juba varem kõnelnud – siis, kui valiti Eesti kõigi aegade mõjukamaid albumeid. Ent samalaadse tabeli – kui tahes vaieldava ja subjektiivse – saaks koostada ka tõlketeostest, mis meie kultuuriruumi ja igaüht isiklikult on kujundanud.Õigupoolest jagataksegi neid isiklikke tabeleid juba ka ilma keskse üleskutseta – see on uusim (või siis taasleitud) trend Facebookis. Sealsetes nimekirjades küll ei tehta vahet, kas raamat on algselt ilmunud eesti keeles või mõnest teisest keelest ümber pandud, peamine on ikka teose väärtus lugejale; kuid vähemalt oma tutvusringkonnas tajun tõlketeoste suurt osakaalu, kui mitte ülekaalu. Ma ei leia samas, et eesti kirjanikel oleks põhjust end alaväärtuslikuna tunda – mitmed meist on ju ise ka tõlkijatena tegevad; pigem on see meeldetuletus, et nüüd (ja enam kui eales) tajuvad paljud lugejad meie väljaöeldut kogu kättesaadava maailmakirjanduse kontekstis. Kõik see võiks kõlada enesestmõistetavalt; aga kui paljusid tõlkijaid isegi agar lugeja peast nimetada oskab või kas kujutab ette, kuidas ja millise tasu eest seda tööd päevast päeva tehakse? Usun, et 26. septembri Postimehes ilmunud Heli Alliku südamlik ja humoorikas artikkel „Kuidas elab eesti kirjandustõlkija?“ oli paljude jaoks hariv ja mõtlemapanev. Vaid üks tsitaat: „Mitte keegi kirjandustõlkijaist ei ütle, et tõlgib raha pärast, äraelamiseks, sellepärast, et muud ei oska – sellepärast, et midagi ju elus tegema peab. Ei. Ilma naljata nimetavad tõlkijad enesearendamist, meeldivat võimalust armastatud kirjanike loominguga tegeleda, kutsumust, isiklikku rõõmu, kirge, aadet, missiooni.“ Oleksin meeleldi seda artiklit kohe sotsiaalvõrgustikus jaganud, sest eks vasta see ju ka mitmetele küsimustele kirjanike eksistentsi kohta, ainult et... võrgus oli see vajalik kirjatöö avaldatud vaid tasulises Postimees Plussis ega ole mu teada siiani ametlikult tasuta loetavaks saanud. Ometi eeldab tänasesse kultuuridiskussiooni lülitumine juba peaaegu vältimatult seda, et artiklid oleksid hõlpsasti võrgus loetavad ja viidatavad. Postimees siiski veel paneb mõningase viivitusega oma nädalalõpulisa AK esseid välja; Eesti Päevalehe võrguversioonis on teatavasti iga artikli asemel väheütlev jublakas, mis sunnib edasise lugemiseks tervet virtuaalset lehenumbrit ostma. Ka iganädalase Eesti Ekspress kultuurilisast Areen jääb suur osa varjule makseliigutuse taha... Jah, väidetavalt on seda kaukakurnamist lehtedele vaja, et üleüldse kultuurilehekülgi elus hoida – kuid selle hind on mitte euro või paar, vaid oluliste sõnavõttude kõrvalejäämine laiemast arutelust. Või siis olukord, kus neist sõnavõttudest innustujad leiavad kavalaid kõrvalteid, kuidas ikkagi täistekst sotsiaalvõrgustikesse smuugeldada. (Niimoodi kaude jõudis võrku ka too tõlkijalugu). Iseenese tagant näppajaiks muutuvad sageli ka autorid-ajakirjanikud, kes on liigagi teadlikud sellest, kui vähesed nende tutvusringkonnast saavad nende loo lugemiseks endale oma niigi napi pangaarve kahanemist lubada. Ent ilma kultuuriartiklite vabalevita jäävad ka muidu intelligentsed seltskonnad tõeliselt oluliste teemade asemel pahatihti arutlema naeruväärselt vigases keeles tühiuudiste üle, millega inforuum tasuta ja palumata on üle ujutatud... Kogukondlikus elus on ju ühiseid jututeemasid vaja ja mõni on ikka käepärasem kui teine, aga nii ei pane me ehk ise tähelegi, kuidas suhtlus lameneb. Teame mõne suvalise popstaarikese või jalgpalluri uusimast armukesest rohkem kui hinge ja südamega väärtkirjandust tõlkivast literaadist siinsamas meie kõrval. Aga nii on ju vale; me peame sellele valele iseenestes ja omavahel vastu seisma, kuid ka nõudma, et meedia seda valet ei süvendaks. Kas meediakontsernidel endil tõesti ei ole ressurssi kultuurikülgede ja ka sotsiaalia tasuta lugeda andmiseks või on probleem pigem viitsimises, väärtushoiakutes või lausa silmakirjalikkuses? Ent samas peaks ka riigi kultuuripoliitika loomulikuks osaks olema sääraste lehekülgede subsideerimine – sihtrahastus selleks, et tuua väärt esseed ja debatid täies mahus ka selle lugeja ette, kelle jaoks mõnel eurol päevas on hädapärasem rakendus. Mõistagi peaks see rahastus laienema ka nendele väljaannetele, kes juba nagunii on püsimajäämisega riskides kogu kultuuriuudiste voo vabana võrku pannud – näiteks Müürilehele. Siis ajame nii ise igapäevaselt targemat juttu kui ka oskame rohkem tähele panna ja hinnata neid inimesi, kes on meile tõesti olulisi kultuuriväärtusi vahendanud.Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
