Kai Kreos: Iraani tuumaprogrammi talitsemine on suuresti hiinlaste teha
Kuidas on aga Iraan, hoolimata lääneriikide keeldudest ja piirangutest, oma tuumaprogrammiga nii kaugele jõudnud ning seda jätkuvalt arendab? Vastuse saab võtta kokku ühe sõnaga: Hiina. Iraani tuumaprogramm sai hoo sisse 1980ndatel tänu Nõukogude Liidule ja Hiinale, selle jätkusuutlikkuse viimastel aastakümnetel on aga lääneriikide sanktsioonide kiuste taganud just Hiina. Hiina ja Iraani suhetel on sügavad ajaloolised juured: kahel riigil on pikk ühine minevik, kauaaegsed kaubandussidemed ning rikkalikud kultuurilised traditsioonid. Lisaks ei ole nad oma pika ajaloo vältel olnud kordagi sõjajalal. Uue “hingamise” said sõbrasuhted aga pärast Deng Xiaopingi võimuletulekut 1978. aastal, mil Hiina majandus hakkas üha kiiremini kasvama, mis tekitas omakorda vajaduse suuremate energiaressursside järele. Kuna Iraan on naftavarudelt kolmas riik maailmas, saigi just naftast peamine neid siduv faktor. Vastutasuks nafta eest pidi Hiina Iraanile ka midagi vastu andma. 1980. aastal alanud Iraagi-Iraani sõda andis Pekingile võimaluse ulatada oma liitlasele abikäsi. Just sellest said alguse kahe riigi vahelised militaarsidemed: Peking hakkas Teheranile müüma tavarelvastust ning aitas Iraanil arendada kohalikku raketitööstust. Kuna just sel perioodil kehtestas USA Iraanile majandussanktsioonid, mis vähendasid Teherani võimekust uuendada ja moderniseerida oma tootmistehnoloogiaid, tulid selleski vallas appi hiinlased. Tuumaprogrammi raames aidati iraanlastel katsereaktor konstrueerida, eksporditi neile vajalikku tehnikat ja varustust ning anti vajalikud teadmised ja oskused. Lisaks klappis vastastikune koostöö Hiinale ka poliitiliselt. Nende poliitikasse sobis ideaalselt tugev energia- ja sõjaline partner, kelle välispoliitikat võis iseloomustada hüüdlausega „Ei ida ega lääs!“ Iraani enda poolele võitmine võimaldas Hiinal tasakaalustada USA ja Nõukogude Liidu rivaalitsemist 20. sajandi teisel poolel ning kindlustada sellega oma positsiooni. Toetades multipolaarset maailmaideed, sai sellisel moel seista nii bipolaarsuse kui ka USA hegemoonia vastu. Hiina ja Iraani liitlassuhe oli mõlemale poolele nii kasulik, et seda jätkati isegi lääneriikide keeldudest hoolimata. Alles 1988. aastal, pärast seda kui president Ronald Reagan otsustas Ameerika tehnoloogia ekspordi Hiinasse külmutada, andis Peking ametlikult teada, et lõpetab rakettide eksportimise Iraani. Kuid juba 1996. aastal selgus, et tegelikult jätkus koostöö ka järgnevatel aastatel, lihtsalt varjatult, kulisside taga. Sarnane „mäng“ on üha jätkunud – Hiina väidab, et lõpetab relvade ekspordi, kuid seejärel tuleb koostöö taas välja, ameeriklased ähvardavad hiinlasi järgmiste sanktsioonidega ning Hiina lõpetab taas väidetavalt ekspordi. Nii et kuigi 1997. aastal toimus Pekingi poliitikas pealtnäha järsk pööre – USA ja ülejäänud maailma survel lõpetas Hiina otsese toetuse ja osaluse Iraani tuumaprogrammis – ei tea keegi, kas see ka tegelikult lõppes. Varasema abistamise ja koostöö tegelik ulatus jõudis avalikkuseni alles 2003. aastal. Hiina otsesel toel oli rajatud uusi tehaseid, Iraan omandas nn aatomilaseri tehnoloogia, sai uraani rikastamise seadmed ja oskusteabe. Suurimaks panuseks Teherani tuumaprogrammi võib pidada 1992. aastal toimunud tehingut, mille käigus müüs Hiina Iraanile suures koguses uraantetrafluoriidi UF4, mida saab kasutada uraanmetalli tootmiseks ja ka tuumarelva väljatöötamiseks. Küsimusele, kas tänane Iraani tuumaprogrammi arendamine toimub tõepoolest ainult rahumeelsetel eesmärkidel, nagu nad ise väidavad, või on alust Iisraeli ja lääneriikide kartustel, teavad kindlat vastust vaid riigi juhid ise. Üks on siiski kindel – Hiina roll Teherani tuumaprogrammis on aastakümnete jooksul olnud niivõrd tähtis ning kahe riigi vahelised sidemed piisavalt tugevad, et programmi lõpetamine või vähemalt rahvusvahelise kontrolli alla saamine on suuresti just hiinlaste teha. Teadmine, et Hiina on tänaseks ühinenud pea kõigi rahvusvahelise kokkulepetega, mis puudutavad massihävitusrelvade leviku piiramist, annab aga lootust, et terve mõistus võidab.
