Rain Kooli: traditsiooniline peremudel, selle kaitse ja õõvmõtlemine
Olen lapsepõlvest peale olnud inimene, kelle nii õnnistus kui ka needus on püüd mõista konfliktiolukordades enam-vähem kõiki nende osalisi. Mõista vähemalt põhjusi, miks üks osaline ühel või teisel seisukohal on või ühel või teisel viisil tegutseb. Nii püüan ma mõista ka neid jõude, mis on liikvele saanud kõik need inimesed, kes eile kogunesid Toompeale meelt avaldama. Nagu ütlesid meeleavalduse korraldajad ja nii mõnigi meeleavaldaja: perekonna, traditsiooni ja demokraatia kaitseks = kooseluseaduse vastu. Mis mõjutab samasooliste paaridega seoses eesti rahvast? Rahvast, kellest kaks aastat tagasi toetas samasooliste paaride õigust kooselu registreerida 51 protsenti, kuid kelle hulgas oli samasooliste paaride suhete registreerimise aktsepteerijate hulk selle aasta augustiks langenud 40 protsendile.Muidugi (nagu ütleb šoti filosoof ja antropoloog William Winwood Reade) soovib inimene kogu oma eksistentsis olla “meelsamini taandunud ingel kui arenenud ahv”, aga mulle tundub, et eestlaste enamuse jaoks on tegemist vähem taevaliku küsimusega. Küll aga peaks kõik toimuv justkui olema kuidagi seotud ohuga, sest kui ohtu ei ole, siis ei ole ju vaja ka midagi kaitsta ega millegi vastu võidelda. Kui nüüd mõnda aega internetikommentaariume ja sotsiaalmeediat jälgida, siis saab selgeks, et ohus paistavad olevat traditsioonilised pereväärtused, laste vaimne ja füüsiline tervis, eesti rahva iive ning ilmselt veel midagi suurt, mis mul hetkel meelde ei tule. Ohu taju on aga nii-öelda hea sulane, kuid halb peremees. Eriti kui see siduda lastega, keda me niigi väga kergesti vaistlikult kaitsma asume, võib mulje ohust viia ülereageerimiseni ja põhimõtte parim kaitse on rünnak kergekäelise rakendumiseni. Sestap on alati hea kainelt mõelda selle üle, kas oht, mille eest me end ja oma lähedasi kaitsma asume, on tõeline.*** Homoseksuaalsed inimesed on meie keskis olemas. Nad on tõsi. Kusjuures nad võivad olla meie vanaisad ja vanaemad, meie emad või isad, meie tütred ja pojad.Neil on samast soost partnerid ja osa neist on oma partneritega ka ühise kodu loonud. Tõsi on ka see, et osade samast soost paaride kodudes kasvavad lapsed. Tõsi – kuigi nii mõnelegi eestlasele võib-olla üllatus – on isegi see, et neil inimestel on ka täna seaduslik õigus lapsi adopteerida, ainult et indiviidina, mitte paarina. Nii et ohust rääkides – samasoolistest paaridest tulenevat reaalset, tõest ohtu on 2014. aasta Eestis sama vähe, kui on olnud viimase veerandsaja aasta jooksul. Küll aga on osas rahvast tekkinud ohu tunne – mõne inimese enda sõnul koguni hirm. See aga, julgen väita, ei põhine niivõrd samasooliste paaride õiguslike uuenduste tegelikul sisul, kuivõrd teatud anti-soovmõtlemisel, õõvmõtlemisel. Ehk siis koledatel kujutlustel, mida on otsapidi toitnud tundelis-seksuaalne vaatenurk samasooliste suhetele ning teisalt konservatiiv-kristlikud aktivistid, kelle usutunnistusega sellised suhted mõistetavalt ei sobi. Miks ma arvan, et tegemist on suuremalt jaolt kujutlustega, mitte tegeliku ohuga? Internet on ju täis materjale, mis seoses samasooliste paaride suhetega räägivad sellest, kuidas asjad tegelikult on, mis on tõde ja kuidas on teaduslikult tõstatud, et... Jah, on. Materjale. Siiski on ka nii, et pisutki põhjalikum süvenemine osutab, et lõviosa nendest materjalidest on toodetud ühenduste, organisatsioonide või teadlaste poolt, kes ei lähene samasooliste paaride suhetele neutraalselt, pooldamisest rääkimata. Ohutunnet, hoiatusi, hirmu ja agressiivsust kultiveerivate materjalide allikad lähtuvad üldjuhul homoseksuaalseid suhteid taunivatest religioossetest veendumustest või poliitilistest tõekspidamistest; mõnikord ka protestimeelsusest üldtunnustatud vaadete suhtes või lihtsalt isiklikust antipaatiast. Kogu see õõvmõtlemine on aga viinud selleni, et paljude inimeste jaoks on nn traditsiooniline peremudel ja samasooliste õigused peaaegu lootusetult lõimunud. Oleks ju võimalik valida enda elukorralduse poolt olemine ning selle positiivse esiletoomise, rahu ja tasakaaluka enesekindluse tee; kuid (võib-olla eneselegi märkamatult) satutakse vastu olemise, ründava enesekaitse, halvakspanu ja kohati koguni viha radadele. Ütlen ausalt, et ma ei saa sellest aru. Minu hinnangul ei vaja traditsiooniline peremudel kaitset kellegi teise kui selle osaliste eest – sest kui miski selle logisema lööb, siis needsamad osalised ise oma puuduste ja nõrkustega, mitte mõnisada samasoolist paari, kelle juriidilised õigused enamuspaaridega võrdsustataks.*** Pikk sõjajärgne areng tähendas nii mõneski lääneriigis 1950. aastate konservatiivsust, 1960. aastate murrangut (k.a. traditsioonilistes peremudelites) ning individuaalsete vabaduste esiletõusu – ja kindlasti ka nendega liialdamist – 1970. aastatel. Ilmselt on nii, et kui meie taotlesime vabadust 1980. aastate lõpus, ei taotlenud me vabadust samal moel, nagu lääneriigid sellest tolleks ajaks aru said. Olen hakanud aru saama, et kartulikoorte söömise lubamise aegu taotles suur osa eesti rahvast hoopis kitsamat vabadust. Vabadus Eesti moodi tähendas paljude jaoks hoopis vabadust olla viimane valge konservatiivne Euroopa riik. Kusjuures see on teatud moel mõistetav, sest erinevalt lääneriikidest oli isegi see vabadus meil omal ajal käest ära võetud. Niisiis pole päris ime, kui eestlastele tasapisi avanenud Euroopa oma vabameelsuses mõnevõrra ehmatavaks osutus. Läänemaailma lähiajaloos murranguliseks kujunenud 1968. aasta jõudis kätte 23 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu. Kui meie “sõja lõpuks” lugeda 1991. aastat, siis teatud mõttes tähendab see, et '68 Eesti moodi saabus alles tänavu. Ja kuigi tehniliselt õnnestus meil hüpata otse nõukogude tegelikkusest tänapäevase arengu tippu, ei pruugi vaimsete arengujärkude vahelejätmine nii kergelt sujuda.
