Raport: Eesti torkab silma tugeva haridusega, kehvasti on sissetuleku ja turvalisusega
Riigi edukust võib mõõta SKT või majanduskasvu järgi, kuid need ei pruugi alati anda tegelikku pilti ühiskonnast. Majanduskriis on iseäranis hästi näidanud, et puhtalt majanduslik sotsiaalse arengu hindamine ei väljenda inimeste tegelikku käekäiku. Ühiskonna arengu mõõtmiseks koostabki OECD raportit, milles vaadatakse eraldi konkreetse ühiskonna tööhõived, sissetulekut, haridust aga ka näiteks tervist ning turvalisust.  Kuidas on aga riikides, mida Eesti mitmetes asjades eeskujuks võtab?  Erinevate tunnuste nägemiseks klõpsa ringil.  Raportis tuuakse välja, et regioonidevaheline sissetulekute ebavõrdsus on enamikus OECD riikides viimase kümne aastaga suurenenud ja kriisi tõttu ei ole see suundumus ka oluliselt muutunud. Juhtudel, kus ebavõrdsus on vähenenud, on see üldiselt pigem märk rikkamate regioonide nõrgast jõudlusest, mitte aga kasvust vaesemates. Samuti võimendas kriis regioonide lõikes tööpuudusega seotud ebavõrdsust. Kriis on näidanud, mil viisil on puhtalt majanduslik sotsiaalse arengu hindamine piiratud, jarõhutanud vajadust võtta kasutusele laiaulatuslikumad meetmed seoses heaoluga. Heaolu teemasttuleb aru saada ja seda käsitleda just regionaalsel tasandil. Mitterahaliste heaolumeetmete osas on ebavõrdsused ühe riigi regioonide vahel tihtipeale suuremad kui eri regioonide vahel ja need on ka ajaliselt äärmiselt stabiilsed. Riikides, kus valitseb suurem ebavõrdsus hariduse, tööhõive ja olulisemate teenuste osas, on ka üldiselt madalamad tulemused heaolu osas. Otsides kasvuvõimalusi, on enamik OECD riike hakanud pöörama üha rohkem tähelepanulinnadele kui kõige olulisematele potentsiaalsetele majanduskasvu mootoritele. Linnad on üldiseltsuurema tootlusega ja nende tootmiseelised kasvavad koos linna suurusega. Suured linnad suurendavad üldiselt majanduskasvu ka ümbritsevates regioonides, seda isegi kuni 200–300 kilomeetri ulatuses. Väiksemate linnade tootlus saab aga kasu tihedatest sidemetest muude linnadega ja nad saavad kasutada seda ühenduvust suuruse asemel. Linnastumise eelised majanduskasvule ja tootlusele ei ole automaatsed: see, kuidas linnasid juhitakse, avaldab otsest mõju nende majanduslikule jõudlusele ja kodanike elukvaliteedile. Majapidamiste ja ettevõtete tegevus ning avaliku poliitika eri harude vastastikune mõju avaldavad linnades üldjuhul suuremat positiivset või negatiivset kõrvalmõju kui väiksema asustamistihedusega kohtades. See tähendab, et rohkem on vaja koordineerida poliitikameetmeid sektorite, võimupiirkondade ja valitsustasandite üleselt.  Kasvav ebavõrdsus, aeglane majanduskasv ja piiratud manööverdamisruum seoses eelarve- ja rahanduspoliitikaga panevad rõhu tõhusatele, asukohaga arvestavatele lähenemisviisidele seoses poliitikaga. Esiteks on isegi riigisisesed takistused majanduskasvule regiooniti väga erinevad. Vähenevate avalike investeeringute tõttu peavad kohalikud ja regionaalsed omavalitsused vähemate vahenditega rohkem – ja paremini – toime tulema, leitakse raportis.
