Peeter Helme: kooseluseadus ei jaga Eestit põlvkondlikult
Nimelt olid, nagu Kooli tunnistab, 1968. aasta murrangu põhjused tõesti sügavalt kinni Teises maailmasõjas – sõja ajal sündinud põlvkond nõutas täiskasvanuks saanuna oma, tahtis ellu astudes ühiskonda, mis vastaks paremini rahuaja ideaalidega. Arusaadav on muidugi anda järele kiusatusele näha siin paralleeli Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ning sellest möödunud ajaga. Kuid Eesti olukord on siiski erinev. Esiteks astus 1968. aastasse kogu maailm koos – Praha kevad, Pariisi üliõpilasrahutused, kodanikuõiguste liikumine USAs ja vast isegi Hiina kultuurirevolutsioon on kõik ühe nähtuse eri osad. Kuid 1991. aastal maailmakaardile tekkinud uued riigid või endalt kommunistliku ikke raputanud vanad riigid sattusid hoopis teise geopoliitilisse olukorda: tuldi valmis maailma, mille väärtused oli maailmaga kohanemiseks vaja suuremal või vähemal määral lihtsalt üle võtta. Vähemalt nii alguses tundus. Ja eks see alguses, 1990ndatel paljuski ka nii oli, sest ilma õhtumaise asjaajamise, poliitilise ja ärikultuuri ja paljude muude nähtuste üle võtmiseta ei oleks me need, kes oleme nüüd. Samas võiksime praegu, 23 aastat hiljem mõista, et meil on aeg õppida käituma riigi ja rahva, mitte kultuurilise kolooniana, kes kõiges vaid teisi kopeerib. See viib meid sellesama paljukõneldud kooseluseaduseni. Nimelt pole raske näha, et kooseluseaduse pooldajad moodustavad ühe kildkonna (kuigi neile endale meeldiks kindlasti mõelda endast kui eliidist, aga kellele ei meeldiks?), mis leiab, et kõige selle kopeerimine, mida peetakse Lääne väärtusteks, teeb meist automaatselt eduka riigi. See kildkond peab olemuslikult kolonialistlikku võitlust, toob enda meelest valgust pimedusega löödud maarahvale – see väljendub suurepäraselt seaduse pooldajate sõnavõttudes, kus ennast näidatakse mondäänsete ja avatuina, seaduseelnõu vastaseid aga tagurlikena. Ehk siis näeme siin sedasama haigust, mis iseloomustab kogu Eesti sisepoliitikat – kõige esitamist valgete jõudude võitlusena mustade jõududega. Kumb on aga kumb? Küsimus jääb. Ja las ta jääb. Eelneva mõttearenduse eesmärk polnud kedagi kiita ega laita, vaid näidata, et paralleelid 1968. aasta murranguga on liiga uljad – antud küsimus ei jaga Eestit põlvkondlikult. Lõpetuseks tuletan meelde ajaloolase Jaak Valge sõnu 15. augusti ajalehest Sirp: „Minu arvates ei pea me Venemaa õnge hakkama – nii nagu meie meedia on teinud – vastandades osalt kunstlikult meie nn euroopalikke ja Venemaa seksuaalmoraali väärtusi. Euroopa tugevus peaks olema just arvamuste paljususes ja üks neist arvamustest on ka konservatiivne vaade ehk antud juhul kooseluseaduse vastane lähenemine.“ (Valle-Sten Maiste, „Juunikommunistidele küllap meeldiks Euroopa Liidus“, Sirp, 15.8.2014)
