Kadri Simson: Eesti riigi ja riigikogu ees peaksid olema hoopis olulisemad vaidlused
Miks võiks Eestil olla naispeaminister? Ma arvan, et Eesti on selleks juba ammu valmis. Lätil on naispeaminister; Soomel on olnud kaks naispeaministrit; rääkimata sellest, et täna on naisvalitsusjuhid Taanis, Norras, Poolas ja Saksamaal. Miks me peaksime lähtuma sellest, et peaministri amet on meeste amet? Kindlasti mitte. Te hääletasite kooseluseaduse poolt. Kas te ei karda, et teid on nüüd ära märgitud kusagil kellegi poolt? Tõenäoliselt see nüüd on. Kõige lihtsam selliste keeruliste valikute juures on jääda ebamääraseks, aga ma olin selle seaduseelnõu algatajate seas ja pärast seda, kui tulid mõned ähvardused – et pärast poolt hääletamist hakatakse minu valimisringkonnas minu vastu agitatsiooni tegema – ei saanud ma kindlasti oma seisukohta muuta. Lisaks sellele mu südametunnistus on rahul. Ma näen, et ma hääletasin õigesti. Ma ei näe mingit põhjust, miks me peaksime ära keelama täiskasvanud inimestel õiguse oma pereelu registreerida. Miks siiski riigikogu hääletas rahva tahte vastaselt? Me lähtume rahva tahtest vastavalt avaliku arvamuse uuringutele. Mina olen isiklikult saanud väga palju pooltkirju – jah, veidi rohkem vastukirju. Aga inimestega rääkides tundub mulle, et kõige rohkem on inimesi, kes ütlevad, et see ei ole peamine teema. Neil on tegelikult sellest teemast arvamus, et see ei puutu neisse, see ei tekita neis tugevaid emotsioone. Nii et ma arvan, et Eesti riigi ja riigikogu ees peaksid olema hoopis olulisemad vaidlused. Mul on väga kahju, et selliseid meeleavaldusi ei ole olnud siis, kui võetakse ära näiteks lasteraha või kui kaovad matusetoetused – need asjad, mis inimeste igapäevast toimetulekut tõepoolest keerulisemaks teevad. Siis ei tule kirju. Kadus ranitsatoetus, mille järel poodides hakati 1. septembri eel andma SMS-laene. Ja tõepoolest inimesed lihtsalt leppisid sellega, kuigi nii mõnigi pere võis sellest palju rohkem raskustesse sattuda, kui neljapäevasest otsusest. Sellest jääb mulje, et seda tehakse kellegi huvides, et selle taga on mingisugune plaan. Mul isiklikult sellist tunnet ei ole. Kui see plaan on, siis see plaan võib olla selline, et sellised üdini emotsionaalsed teemad viivad inimeste tähelepanu päris probleemidelt eemale – ja nende laineharjal saab valimistele ratsutada. Tavaliselt on vastuolud tekkinud ühe teise vähemuse – rahvusvähemuse – pinnalt. No nüüd kõlbasid ka samasoolised partnerlused, et emotsioon üles keerata ja siis kaine valija unustab oma valiku tähtsuse 1. märtsil 2015. Aga see on väidetavalt nüüd uus teema, millega Eesti rahvas läheb vastu valimistele ja mis otsustab valimiste saatuse – just nimelt see suhtumine kooseluseadusesse. Mis tähendab, et valimised võivad tuua sellest lähtuvalt väga dramaatilise tulemuse. Võib-olla ka teie jaoks. Jaa, kindlasti. Alati, kui valimised otsustab üks teema, siis kokkuvõttes tulemus on dramaatiline, sest lõpuks on siis riigikogus inimesed, kellel võivad teiste teemade suhtes pähe mis iganes mõtted, sest oma valijatega nad pole neid läbi rääkinud. Minu jaoks on järgmiste valimiste teema see, kuidas pöörata Eestis ümber trend, et meil jääb pidevalt inimesi vähemaks; ja kuidas saavutada see, et Eestis rahvaarv hakkab kasvama. See peaks olema Eestis valimiste peateema. Sest vastasel juhul – kui me lepime tänase olukorraga, kus sündide arv langeb ja väljaränne kasvab – ei ole siin muu üle väga võidelda. Mulle jääb teie jutust mulje, et Eesti demokraatiaga on kõik väga hästi, et demokraatia töötab suurepäraselt. Tulles Keskerakonna fraktsioonist, kus me tõesti hääletasime igaüks nii, nagu me tundsime, kus ei olnud enamuse hääletust vähemuse üle ega „sunniviisilist vabatahtlikku“ oma soovi teistele peale surumist, siis tõepoolest – Eestil on demokraatiaga kõik korras. Kõik inimesed, kellega mina rääkisin, kuidas nad hääletama hakkavad... Hoolimata sellest, et riigikogu ei võtnud kuulda rahva häält? Kindlasti iga saadik võttis kuulda oma valijate ja oma lähedaste häält. Ka mina käisin eile Haapsalus, me arutasime seal tavaliste Eesti inimestega seda küsimust. Mitmed neist olid väga selgelt vastu. Aga siis me rääkisime edasi maksudest, toimetulekust väljaspool pealinna ja „kuldset ringi“ ning nad leidsid, et need on veel olulisemad teemad. Ma isiklikult tunnustan kõiki neid, kes riigikogus hääletasid. Nad ütlesid kas „poolt“ või „vastu“ selle seaduse suhtes. Aga oli ka neid, kes ei teinud mitte midagi, kes minu arvates jätsid tegemata oma poliitikutöö. Poliitiku töö on otsustada otsustaval hetkel. Ühel või teisel viisil nad ikkagi mõjutasid valimistulemust. Riigikogus on see võimalus, meil on laua peal masin, kus on võimalik vajutada „poolt“, „vastu“ või jääda erapooletuks. See, et kollasele [erapooletu] nupule ei vajutada ja jäädi käed sülle, tähendus ju tegelikult erapooletuks jäämist – mis on riigikogus ju ka valik. Miks poliitikud nii käituvad? Kas nad on arad? Ma arvan, et igal niimoodi käitunud inimesel on oma põhjendused. Ma täpselt ei oska öelda, sest ma ei küsinud ühegi inimese käest, kes hääletamata jättis, miks ta nii tegi. Ma ise hääletasin. Lugedes värskeid lehti, teie peaministrikandidaadiks saamise saaga päris huvitav. See algab ühest kohtumisel, kus väidetavalt olite teie, teie isa, Edgar Savisaar... Mulle on jäänud ebaselgeks, kelle initsiatiivil leidis aset selline kohtumine, kus räägiti võimalikust mõttest, et teist võiks saada peaministrikandidaat. See saaga ei alanud kindlasti selle kohtumisega, vaid 19 aastat tagasi, kui ma liitusin Keskerakonnaga. See ei ole kindlasti algust saanud ühest kohtumisest. Juttu, kuidas Keskerakond läheb valimistele, on erinevate inimestega aetud erineval ajal. Edgar Savisaarega kohtume me [paus] kord ühe, kord teise ettepanekul. Kes ikkagi selle teema kõigepealt üles võttis? Kuidas see mõte idanes ja keerlema hakkas? Ma arvan, et see mõte hakkas idanema mitmes peas korraga. Mõte iseenesest sündis sellest, et avaliku arvamuse uuringud näitavad, et Keskerakonnal on võimalik järgmised valimised võita ja täita peaministri koht, kui meie erakond teeb head meeskonnatööd. Minupoolne initsiatiiv ja soov täita peaministri positsiooni tuleneb kindlasti sellest, et ma tahan senisest enam panustada meie valimisvõitu. Kas teile tuli üllatusena, et Jüri Ratas ühel hetkel teatas, et teist võiks saada peaministrikandidaat? Mulle tuli üllatusena see, kuidas tema mõte Facebookis elama hakkas. Ma pigem olin valmis, et nüüd järgneb intellektuaalselt huvitav mõttearendus. See, kuidas see juba loetud minutid pärast Facebookis avaldamist üles haarati ja kuidas mu oma erakonnakaaslased suhtusid sellesse õhinaga, kui kiiresti kasvas toetus – see oli minu jaoks üllatus. See, et ta selle Facebooki sissekande teeb... ta oli minuga enne rääkinud. Nii et tema sai teilt selle mõtte, teie panite selle idanema? See ei olnud mina. Seda arutasid mitmed inimesed. Ma ei olnud kohe valmis selleks, et nädal aega hiljem on see nii kaugele arenenud. Aga ma pean ütlema, et see on hea nädal. Ma olen näinud, et meie erakond on täis tahet valimised võita ja meil on palju inimesi, kes sellesse usuvad. Kuivõrd need mõtted sündisid Edgar Savisaare teadmata? Nad sündisid ilma Edgar Savisaare heakskiiduta, aga ta kindlasti teadis. Ja te võtsite selle ette, ilma et teil oleks olnud Edgar Savisaare heakskiit? Edgar Savisaarel on üks hea omadus: ta on väga aldis poliitilistele uuendusmeelsetele algatustele ja kuigi ta ei olnud öelnud, et tehkem seda, olen ma kindel, et ta tegelikult saab aru selle plaani tugevusest. Aga miks ülejäänutel ei ole jäänud seda muljet? Üldine mulje on see, et kõik, mis juhtub, juhtub teie erakonnas ainult Edgar Savisaare teadmisel ja heakskiidul. Erakonna esimees loomulikult kujundab erakonna nägu. Kuidas teist peaks saama lõplikult peaministrikandidaat ja millal me võime sellest valjult rääkida? See peab olema kindlasti erakonna konsensuslik otsus. Mingeid n-ö sisekonkureerimisi viis kuud enne valimisi enam ei tehta. Kui erakonna juhatus nii leiab, olen mina kindlasti sajaprotsendiliselt valmis enda poolt kõik andma, et Keskerakond valimised võidaks ja saaks peaministri rolli. Miks see peab tingimata olema konsensuslik? On väga demokraatlik ja normaalne, et erakonna sees on erinevad kandidaadid, et tekib debatt. Miks teie tahate, et tekiks konsensus, nagu Nõukogude Liidus? Ma ei ütle, et see on nagu Nõukogude Liidus. Pigem on see ühtse meeskonna tunne, keegi ei pea teadma, et kuskil oleks olnud veel parem valik. Me peame tegema veel parema valiku. Kindlasti peaks olema see, et keegi jääks kõrvale ja ütleks, et tehke seda kampaaniat ilma minuta. Siin peab olema kõigi, kellest meie valimisvõit sõltub, heakskiit ja soov panustada. Sealjuures ka Edgar Savisaare? Jah, loomulikult. Keskerakond ei saa minna nendele valimistele ilma Edgar Savisaare panuseta. Kas teile ei tundu, et see teie näiline monoliitsus on ka mõneti teie nõrkus? Kui te lõputult ütlete, et me oleme ühtsed, tapate te võib-olla debatid oma erakonnas. Vastupidi. Meie eesmärk on olulised otsused teha nii, et selle järel oleme me ühtsed. See, et Keskerakond on Eestis olemas, tugevdab Eesti demokraatiat ja kaasab Eesti poliitikasse ka neid inimesi, kes muul juhul ennast kaasatuna ei tunneks. Te olete Keskerakonnas väga kõrgel kohal, erakonna aseesimees. Iga teise erakonna puhul oleks nii, et teie positsioonist võiksite te lihtsalt tõusta püsti ja öelda, et „mina olen valmis olema peaministrikandidaat“ ja teid võetaks kuulda ning teised joonduksid teie järel. Ma olen püsti tõusnud ja öelnud, et ma olen valmis. Mul on väga tugev toetus nii fraktsioonis kui ka lihtliikmete hulgas. Aga ma kindlasti tunnistan seda, et 23 aastat on meie valimiste esinumber alati olnud ka peaministrikandidaat. Seekord peaksime me tegema midagi täiesti teistmoodi, [käima] seni käimata rada pidi. Loomulikult on siin teatav kõhklus – kas teistmoodi tehes käitume me õigesti. Mis õigupoolest on see teistmoodi tegemine teie erakonna puhul? Keskerakond on tegelikult olnud ainuke erakond, mis suudab tõsist vastukaalu pakkuda Reformierakonnale. Me nägime seitse aastat, et IRL ei suutnud seda pakkuda, ka sotsid ei väära Reformierakonda nende „ainuõigelt teelt“, mis on Eesti viinud sellesse olukorda, kus me täna oleme. Keskerakonna pakutud lahendused kindlasti kõlavad teistmoodi ja me julgeme kahtluse alla seada seniste valikute õigsuse – nii maksupoliitikas, regionaalpoliitikas, ka hariduses, kus maakoolid vaikselt sulguvad. See ongi teistmoodi. Keskerakonna enda jaoks oleks teistmoodi see, et meie lubadused saavad pärast 1. märtsi ka valitsuses ellu viidud. Miskipärast olete te ikkagi nii kaua opositsioonis... Tõsi... ..., teie lubadustel ei ole olnud menu. See... ei vasta päris tõele. Iga kord, kui Keskerakond on valimised võitnud, oleme me olnud ka valitsuses. Tänu meie lubadustele said lapsed koolitoidud 1. klassist 9ni. Kui meie olime valitsuses, tõusid pensionid nii palju, kui nad seni pole tõusnud ja omavalitsustel oli tulubaas, millega nad said oma teid mitte ainult hooldada, vaid ka remontida. /-/ Mina arvan, et Eesti riik peaks panustama rohkem majandusse; meie maksusüsteem vajab paariprotsendilise tõstmise või alandamise asemel täielikku ümbertegemist alates füüsilise isiku tulumaksust, jätkates klassikalise ettevõtte tulumaksu taastamisega ja jätkates ka sellega, et tänane maksusüsteem ei toeta mitte kuidagi töökohtade loomist maapiirkondadesse. Meil ei ole ka väga palju hoobasid, et aidata neid ettevõtteid, mis loovad töökohti [tõmbekeskustest] kaugemale. Mis tundega te vaatate neile, kes nüüd püüavad vallutada kõrgusi hoopis teistes erakondades? Kes on olnud teie tublid ja lähedased kaasvõitlejad. On nad eksinud, on nad reetnud? Või on nad hoopis eksinud uitajad? Kui nad oleksid jäänud, oleks Keskerakond täna hoopis teistsugune. Kas Keskerakond on sellest võitnud? Keskerakond on sellevõrra saanud võimalusi, kus noored inimesed on saanud väga kiiresti vastutavatele kohtadele. Eest on ära läinud mõni endine minister ja seetõttu ei ole endine minister olnud enam ees, kui noor inimene on tema kohta võtmas. Miks on linna peal jutud, et Jüri Ratas on laskumas teie erakonnast? Ma võin kinnitada, et... Ta ei lahku kunagi teie erakonnast? Ära iial ütle iial! Aga tänasel päeval ei ole Jüril kindlasti lahkumisplaani. Ta on muutnud meelt? Ma ei ole kunagi kuulnud tema suust ütlemist, et ta läheb. Ma kindlasti tean, et ta pole kellelegi ka lubanud, et ta läheb. Küll on ta väga heades suhetes mitmete teiste erakondade liikmetega. Ta veab näiteks riigikogu korvpallimeeskonda, mis võimaldab poliitikute vahel sellist suhtlemist, mida riigikogu saalis kunagi teineteisele ei lubata. Kui teist saab peaminister, juhtub nii, et Tallinnas nii all-linnas kui ka üleval on kaks tugevat juhti. Kuidas te siis hakkama saate? Kes keda juhib? Ma arvan, et sellest on ainult võita. Seal ei ole „kes keda juhib?“ Seal on koostöö. Me oleme viimastel aastatel näinud, kuidas riigi tasandil võetakse nii palju seadusi vastu, et ainult Tallinnale kätte maksta. Ja samal ajal kui Tallinnale käru keeratakse, kannatavad ka kõik ülejäänud Eesti omavalitsused, sest kui pealinnalt soovitakse ära tulubaasi, võetakse see ära ka väiksematelt linnadelt ja valdadelt. Koostöö linnade ja valdadega peaks olema prioriteet minu juhitavas valitsuses. Kas ETV-st peaks siis saama ka Tallinna TV? ETV täidab oma riigi-tv rolli väga ilusasti ja ma arvan, et ühest Tallinna TV-st on meil küll. Keskerakond on ka varem valitsuses olnud ja ETV pole kunagi ohus olnud. Teie pere moodustab huvitava paari, kus on tunnustatud, tugev arvamusliider [Simsoni abikaasa on Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Priit Simson -toim], tugev ajakirjanik – ja tugev poliitik. Kuidas te hakkama saate, kas te olete teinud näiteks mingi omavahelise kokkuleppe, et teie abikaasa võib kirjutada Keskerakonna suhtes kriitilist arvamusartiklit või juhtkirja? Ma ei ole kunagi sekkunud tema töösse. Ja kui ta seda kirjutab – on ka kirjutanud –, siis ei vii mina „tööd koju kaasa“. Teineteise arvamuse aktsepteerimine ja teineteisest lugu pidamine on vajalikud sellises koosluses.
