Pauli Järvenpää: veealuse luurega kogub Venemaa Rootsi sõjalaevade "helilisi sõrmejälgi"
Mis Rootsis tegelikult toimub? See on täpselt see, mida rootslased on öeldnud – võõra riigi veealune tegevus. Kõik sai alguse sellest, et Rootsi luure sai teada, et Stockholmi lähedal saadeti merelt hädasignaale. Need suudeti lahti kodeerida ja saadi teada, et midagi on toimunud. Aga mis seal täpselt liikunud on – allveelaev, miniallveelaev, midagi robotite taolist – seda ei teata. Kas praeguseks võib kindel olla, et Rootsi vetes on tegutsenud just nimelt Venemaa? See pole muidugi päris sajaprotsendiliselt kindel, aga on raske ette kujutada, et mõnel teisel riigil oleks motiiv seal niimoodi tegutsemiseks. Selle põhjal, mida Rootsi võimud on välja öelnud ja mis sealsetes vetes 1980. aastatel toimus, võib öelda, et on üsna kindel, et seal on tegutsenud venelased. Millega seletada Venemaa huvi just nimelt Rootsi vastu? Näiteks Soomes ei ole vastavaid vahejuhtumeid olnud, vähemalt nii palju mitte. Nii palju ehk mitte, aga – olles olnud 30 aastat Soome kaitseministeeriumi teenistuses – võin öelda, et aeg-ajalt tuli selliseid juhtumeid ikka ette. Võib-olla mitte nii palju ja nii tõsiseid. Soome vetesse on ka raskem tungida, sest Soome veealune seire on väga kõrgel tasemel. Lisaks on huvi pakkuvate objektide juurde – mereväebaasid ja sadamad – palju raskem seilata kui Rootsi saarestikus. Kas Rootsi on endiselt sõjaliselt märkimisväärne jõud? Viimase kümne aasta jooksul on Rootsi oma maaväe sellisesse seisu viinud, et otse öeldes ei ole sellega riigikaitse seisukohalt midagi peale hakata. Õhu- ja merevägi on Rootsil aga endiselt üsna tugevad ja eriti tugevad just selles [viimase nädala erioperatsiooni läbiviimise] piirkonnas. [Kallaletungi plaaniv] võõrriik peab sellega arvestama ja seetõttu on arusaadav, et Rootsi mereväe kohta püütakse infot koguda. Millist infot siis need „võõrriigi esindajad“ Rootsi kohta püüavad koguda? Olen algusest peale olnud seisukohal, et praegu toimunu on luureoperatsioon, mille käigus vaadati üle ja kaasajastati luureaparatuuri nendel faarvaatritel, mille kaudu Rootsi laevastik kriisiolukorras oma baasidest väljuks. Nende seadmete abil on juba kogutud iga laeva kohta paks patakas informatsiooni sellest, kuidas nende liikumine kostab [omamoodi heliline sõrmejälg -toim] ning niimoodi teab võõrriik väga täpselt, kus on iga laeva kodusadam, millal nad sadamast lahkuvad, kes on kapten jne. Aparatuur, mida selleks kasutatakse, vananeb ja puruneb, nii et seda tuleb aeg-ajalt hooldada. Ma arvan, et seda on seal tehtud. Millal see aparatuur sinna viidud on, külma sõja ajal või pärast seda? Nii külma sõja ajal kui ka pärastpoole. See on pidev ja üsna tavaline protsess. Ma usun, et see alus koos veealuse operatsiooni sooritajatega on sealt [Rootsi vetest] juba mitu päeva tagasi lahkunud ja rootslased otsivad pigem tõendeid selle kohta, et seal on käidud ning infot selle kohta, mida seal on tehtud. Soome ja Rootsi kohta võib praegu öelda, et need on teel NATO-sse – ja millal neist NATO täisliikmed saavad? Kui vaid teaks... Ma olen viimased 20 aastat osalenud selles diskussioonis ja lootnud, et kunagi koidab päev, mil Soome on NATO liige, aga mu soov ei ole seni veel täitunud. Ma usun, et ühel hetkel see juhtub, aga millal...? Lähimate aastate jooksul siiski veel mitte. Millega võib seletada seda, et suur osa soomlastest on siiski NATO-liikmesuse vastu? Kas nende suhtumist mõjutavad ikka veel mingid Talvesõja-aegsed müüdid? Mitu müüti ja palju ajaloolisi kihte. Üks põhilistest müütidest on see, et kui me oleme varem üksinda hakkama saanud, siis me saame endiselt üksinda hakkama. See põhineb omakorda ekslikul arusaamal enda ajaloost: tegelikult oli Jätkusõja ajal Soomes 250 000 Saksa sõjaväelast ning 1944. aasta suvel aitasid Saksa väed soomlasi – kes loomulikult võitlesid ise ka kangelaslikult – nii palju, et ilma nendeta oleks sõja tulemus olnud hoopis teistsugune. Suurem osa soomlasi usub ka, et NATO-l pole huvi ega võimalusi Soomele appi tulla ega tuua võitlejaid ja tehnikat pindalalt nii suurde riiki nagu Soome on. Lisaks tõstab pead ka vana tont nimega soometumine – ehk siis kaalutakse väga hoolega, mida Venemaa selle peale ütleks. Suurem osa poliitikutest on heidutatud mõttest, et Venemaa Soome liikmesusse ilmselt väga heatahtlikult ei suhtuks. Kas Venemaa siis teatud mõttes kontrollib praegu NATO-teemalist debatti Soomes? Nii Venemaa avaliku võimu esindajad kui ka teadlased on kasutanud viimastel aastatel uskumatult karme väiteid selle kohta, kuidas Venemaa Soome NATO-liikmesusele reageeriks. Sel nädalal oli näiteks Soome tele-eetris saade, kus üks Vene professor väitis, et kui Soomest saab NATO liige, muutub ta Venemaa vaenlaseks ning Venemaa seadistab kõik Soome sõjaväebaasid, transpordi sõlmpunktid ning ülejäänud olulised objektid oma tuumarelvade sihtmärkideks. See on üsna uskumatu jutt maailmas, kus siiski püütakse veel ühistest mängureeglitest kinni pidada – kuigi jah, pärast Krimmi ja Ida-Ukraina sündmusi on see üsna raske – ning kus igal iseseisval riigil peaks olema õigus ise otsustada, kuhu kuuluda või mitte. Ja mis suunas Venemaa tegevus soomlaste hinnanguid on mõjutanud? Kui enne Krimmi annekteerimist pidas kolmandik soomlastest Venemaad turvalisuse seisukohalt probleemiks, siis paar nädalat tagasi tehti samasuguse uuring samasuguste küsimustega ja selle kohaselt arvab juba 60 protsenti Soome elanikest, et Venemaa on turvalisusprobleem. Ise kuulun selle 60 protsendi hulka. Soome ja Rootsi on allkirjastanud NATO võõrustajariigi lepingu ning neid on kutsutud kaasa lööma Ämari lennuväebaasi tegevuses. Kas lähiaastakümne(te) jooksul on Eesti, Soome ja Rootsi vahel sündimas uuelaadne sõjaline koostöö, mis ületab traditsioonilise Põhjamaise turvalisuskoostöö raamid? See on väga hea küsimus. Soome poliitika on juba paarkümmend aastat olnud see, et – teades, et NATO-liikmesus ei ole lähiajal aktuaalne – oleme sõjaliselt ja tehniliselt NATO-le nii palju lähenenud, kui see vähegi võimalik on. Usun, et teatud aja pärast vastavad soomlased jaatavalt eestlaste pakkumisele Ämari tegevuses kaasa lüüa. Mõte sellest, et siin piirkonnas kasvab sõjaline koostöö – hoolimata sellest, et meil on erinev suhtumine NATO-liikmesusse – on ilmselt tõsi.
