Tarmo Soomere: nukker, et Eesti teadlaste pädevus allveelaevadetektorite ehitamiseks on kasutamata
„Terve seltskond tehnikaülikooli mehhaanika instituudis /-/ on tegelenud selle uurimisega, kuidas peegeldub helisignaal tagasi struktureeritud korpuselt – ehk teisisõnu ju allveelaevalt! See kompetents on kasutamata ja see on nukker. Selle kompetentsi alusel suudaksime me ehitada allveelaevadetektorid. Küllap seda kompetentsi Nõukogude Liidu ajal selle jaoks just kasutatigi – tõsi küll, mitte avastamiseks, vaid peitmiseks,“ rääkis Soomere. Ta lisas, et tal oleks ülimalt hea meel, kui see teema uuesti üles võetaks ja Eesti teadlaste kompetents selles vallas ära kasutataks. Mereuurijana töötav Soomere tõdes ka, et parvlaeva Estonia hukk oli paljude õnnetute kokkulangevuste tulemus. „Tol ajal, kui seda laeva konstrueeriti, olid väga algelised arusaamad sellest, millised on lainetuse omadused ja kui tugevad on need jõud, mida suhteliselt keskmise kõrgusega lainetus suudab laevadele tekitada.“ Küll aga lisas Soomere, et katastroofi olulisem põhjus oli siiski nn inimtegur. „See petlik kindlustunne, et meil kaasaegsed võimalused, tehnika viimane sõna, parimad tehnoloogilised lahendused, supermaterjalid – see on ohtlik. Looduses on jõud – päris tavalistes situatsioonides – mille ulatust on isegi raske kirjeldada.“ Küsimusele, kas akadeemikud olid Nõukogude ajal oma ajastu superstaarid, vastas Soomere:„Kindlasti!“ ja jätkas akadeemik Anto Raukase sõnadega: „Nõukogude ajal oli akadeemik jumal.“ „Temas ei saanud kahelda, tema soovitused kuulusid täitmisele, temaga ei saanud vaielda. Selle tagapõhi on äärmiselt lihtne: nõukogude ajal oli akadeemia sisuliselt teadusministeeriumi analoog, akadeemikud juhatasid suuri uurimisinstituute, akadeemikud otsustasid, mis valdkonnad saavad teadusraha ja milliste probleemide lahendamise eest teadlased saavad oma tasu. On selge ju, et rahajagajatele vastuhakkamine oleks enesetapp.“ Praeguseks on olukord kardinaalselt muutunud. „Akadeemia tugevus täna on tema liikmete tugevuses. Teaduste Akadeemia on ümber kujunenud personaalakadeemiaks – tal on kindlad funktsioonid riigi nõustamisel, teaduse arendamisel ja esindamisel, aga funktsioonide hulka enam ei kuulu raha jagamine.“ Akadeemikud ei tea vastuseid kõigile küsimustele, vaid nende kogemus on pigem tagasivaateline. „Sealt tuleneb ka akadeemia huvitav roll ühiskonnas ja poliitikute nõustamisel – otse öeldes näpuga näidata, öelda, et see läheb valesti, nii ei saa. Aga kellele meeldib näpuga näitamine? See raskendab dialoogi ennekõike riigistruktuuridega, aga lihtsustab dialoogi tööstusega,“ hindas Tarmo Soomere.Täismahus intervjuud Tarmo Soomerega on võimalik vaadata artikliga liidetud videost.
