Rain Kooli: õrnalt jõhker veteran
Kõigepealt üks anekdoot. Misjonär sattub Aafrika savannis kokku näljaste lõvide rühmaga. Ta paneb plagama, aga ei jõua kaugele, kui mõistab, et lõvide eest ära joosta ta ei suuda. Viimases hädas pöördub ta oma taevase isa poole ja palvetab: “Issand, palun päästa mind. Tee nii, et need lõvid muutuksid kristlasteks!” Seda Jumalalt palunud, jääb ta rahus ühe koha peale istuma. Esimene lõvi jõuab kohale ja lööb misjonäri ainsa käpahoobiga surnuks. Siis ootab ta, kuni ülejäänud lõvid saabunud on, laskub ühele põlvele ja kuulutab pühaliku häälega: “Issand, õnnista meie söömaaega…” See lugu meenus mulle, kui jälgisin läinud nädalal Reformierakonna mõlema tagasiastumisest teatanud ministri – Jürgen Ligi ja Kristen Michali – kummalist flirti kristluse mõistega. Mäletate küll: Olgem ikka kristlased. Vabandused on esitatud. ja Kristlikus kultuuriruumis on kombeks, et siiras vabandus toob andestuse. Kristluse mängutoomine Jürgen Ligi tagasiastumisteatega lõppenud poliitskandaalis oli kummastav ja mitte kõige vähem seetõttu, et kogenud poliitikud – jõhkrad veteranid ja vanad isased, nagu Jürgen Ligi enda rolli kohta on öelnud – pidanuks aru saama, et lisaks kõigele muule seatakse Reformierakond läbi sellise semantilise valiku altiks rünnakutele stiilis “aga kus te oma kristlusega olite siis, kui kooseluseadust läbi surusite?” Teine asi, mis mulle seoses läinud nädala sündmustega meelde tuli, oli üks tsitaat: Eks ta lihtsustab. Ta on see Facebooki-põlvkond… mina hästi ei mõista põlvkonda, kes vahetult asjasse puutuvate inimeste asemel suhtleb maailmaga, ta riputab üles asju… Võttes arvesse, et rahandusministri kohalt tagasiastumiseni viis Jürgen Ligi tema Facebooki “seinal” öeldu, on võib-olla mõnevõrra imelik, et eelöeldu autor on Ligi ise. Need sõnad on pärit kaks aastat tagasi eetris olnud saatest “Kolmeraudne” ja toona ütles Jürgen Ligi need Kaja Kallase kohta. Kolmandaks meenus mulle muidugi ka tõsiasi, et erinevad ajakirjanikud on aastate jooksul saanud Jürgen Ligilt personaalseid kirju. Püüan nüüd teha seda, mida Ligi on meilt alati palunud, ehk siis vaatan ka minu kirjakastis oleva elektronkirja emotsionaalsete, hüüatustega Tuu bääd! ja Natürlich! [kirjaviis muutmata] pikitud sõnavalikute taha ning üritan näha seal mõtet. Peamise mõttena näengi süüdistust, et ajakirjandus on pööranud liiga palju tähelepanu Ligi sõnadele, mitte mõtetele nende taga. Ja seetõttu polevat temast õigesti aru saadud. Mis tundub samamoodi ülimalt kummaline seisukoht, sest milleks muuks avalikult suud pruukivatele inimestele üldse õpetatakse oma mõtete võimalikult täpset vormistamist sõnadeks kui selleks, et neid võimalikult täpselt mõistetaks ja auditooriumil poleks vaja sukelduda rägastikku nimega mõtetelugemise alused. Lihtsamalt öeldes – kui sõnad jäävad segaseks (ükskõik, kas emotsionaalsuse või liighoogsa verbaalse pilotaažikatse tõttu), ei ole võimalik mõttest aru saada nii, nagu ütleja seda mõelnud on. Kõige eelneva valguses on näha, et (lisaks kõigele mainitule enne ministrikarjääri ka lennuka blogipidajana tuntud) Jürgen Ligi on üsna jõudsalt tegelenud juba aastaid sellega, mida ta teistele – eriti endast noorematele naistele – ette heitnud on. Ehk siis tundelise, segaseks jäävat sõnumit läbimõtlematute sõnadena loopiva, kuid neile see-eest sotsiaalmeedia vaheldusel võimalikult suurt tähelepanu tõmbava suhtlemisega. Otsekoheseks eesti meheks, jõhkraks veteraniks ja vanaks isaseks nimetatud minister on oma kommunikatiivsete kommete poolest pigem üsna lähedal kõigile neile klišeedele, mida selles ühiskonnas on traditsiooniliselt naistele inkrimineeritud.Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
