Toomas Verrev: koolitulistaja sõnum
Kui seda uudist veidi aega hiljem oma koduaias lugesin, tundsin õõvastust. Mitte ainult sellepärast, et surnuks ja vigaseks sõideti inimesed, kes lihtsalt juhtusid selles ajas ja kohas trammi ootama. Õõva tekitas ka tajumine, kui lühikeseks ja mõttetuks võib jääda ühe noore inimese elu tema enda valikute tõttu. Sarnased tunded valdasid mind ka paar päeva hiljem, kui samas kohas trammi oodates lugesin koolitulistamisest Viljandis. Mõlemad teod on sarnased, sest raputavad ühiskonda, tuues lähemale probleemid ja kitsaskohad, mis oleks muidu meist nii sotsiaalselt kui ka geograafiliselt eemal. Mis ühendab neid kaht traagilist sündmust siin Jeruusalemmas ja koduses Viljandis? Viha. Siin kuumal maal temperamentne ja väljapoole suunatud, põhjamaises Eestis aga vaikne ja vaka all hõõguv. Üks ühiskonnale ohtlikum kui teine. Põhjused ja eesmärgid on loomulikult erinevad, kuid vahend eesmärgi saavutamiseks üks – tappa, haavata ja teha haiget. Kuid mis on see sõnum, mida need noored vihased mehed muul moel edasi anda ei saa? On see kättemaks, appikarje või vastupidi, sümboolne keskmise sõrme viibutamine ühiskonna nina ees? Täiesti võimalik, et nii üht, teist kui kolmandat. Veelgi tõenäolisem on, et kummagi tapatöö taga ei ole mitte mingisugust lugu ega statement'i, vaid lihtsalt nooruse lollus. Mis muudab asja muidugi veelgi traagilisemaks nii kannatanu(te) kui ka kannatuste põhjustaja lähedastele - ja kogu ühiskonnale. Ma tahaks mõelda, et see Viljandi kutt ikka saab aru, millega ta on hakkama saanud. Et ta mõtleb selle üle sügavalt ja kirjutab sellest kasvõi raamatu – sellise, mida loetakse mitte ainult meil, vaid ka mujal. Raamatu, kus ta räägib oma teost avalikult ja ilustamata. Et ta 25-aastaselt vanglast vabanedes poleks mingi suvaline põhihariduseta pätt, vaid analüüsivõimeline ja täiskasvanud isiksus, kes oskab enda lugu rääkida noortele nii, et selliseid asju enam ei juhtuks. Kõlab küll nagu helesinine unistus, kuid unistada ju võib. Seniks peame aga lootma, et teisi iseenda, vastassugupoole ja kogu muu maailmaga pahuksis olevaid (enamasti militaarhuvidega) noori märgatakse ja aidatakse enne, kui traagilised tagajärjed käes.
