Rain Kooli: kuidas vaktsineerida võimalikku koolitulistajat
Kuigi öeldu taust on mõnevõrra erinev – Palling tegi reportaaži Eesti esimese „koolitulistamise“ sündmuskohalt, Meriläinen rääkis laiemalt konfliktidest, vägivallast ja nende kajastamisest – vahendasid mõlemad tähelepanekud inimese olemuslikku jõuetust ülekaaluka, räige ja ootamatu vägivalla ees. See teeb katki. Ohvrid konkreetselt, ülejäänud kaudselt. Ükskõik, kui kõvadena tunduvad kestad inimestel ümber ei oleks, hinges ollakse ikkagi haavatud. Miski on katki ka nende sees, kes ilma ohuta oma elule või füüsilisele tervisele haaravad püstoli, revolvri, vintpüssi, automaadi, mõõga, noa, labida või haamri ja kasutavad neid kellegi vastu. Ärge saage valesti aru, ma ei püüa kurjategijaid kuidagi üle mõista, kui leian, et neis on miski katki. Lihtsalt on. Sest terve inimene nii ei tee. Läinud nädala jooksul on palju küsitud, et miks. Ja kuidas on see võimalik. Ja mida teha, et nii enam ei juhtuks. Need küsimused on loomulikud, aga vastuseid ei saa nendele küsimustele kergelt anda. Sest hoolimata sellest, kui sirgjoonelisi või lihtsaid seletusi kusagil köögilaudade taga, baarides või veebikommentaarides välja ei käidaks, osutavad teiste, ka väga meile sarnaste riikide kogemused koolides aset leidnud mõrvadest, et neile on vähem ühiseid nimetajaid kui paljud usuvad. Ma tunnen kõige paremini Soome ühiskonda, mis on samas oma rahvuspsühholoogilise profiili poolest Eestile lähedasim. Kolme sealsetes koolides tulistades sooritatud mitmikmõrva põhjal on sealsed teadlased esile toonud vaid kolm tegurit, mis kõiki noori mõrvareid ühendavad. Soome keskkriminaalpolitsei endise teaduri, psühholoogiadoktor Helinä Häkkäneni kokkuvõtte kohaselt on nad esiteks meessoost; teiseks sügavalt pettunud (iseendas, kaasinimestes ja/või ümbritsevas tegelikkuses) ning kolmandaks tunnevad nad üleolekut teiste inimeste suhtes. See-eest nii mõnigi uskumus – näiteks et kõik „koolitulistajad“ on kiusamise ohvrid, nad maksavad oma teoga millegi eest kätte või et nad on eraklike kalduvustega veidrikud – ei pea sugugi paika. Kui üldse kusagil on veel mõni „koolitulistajate“ ühine nimetaja, siis vahest on see sotsiaalpsühholoog Atte Oksaneni ja sotsioloog Pekka Räsäneni poolt tõdetu – et koolides toimuvad mitmikmõrvad on palju tõenäolisemad väikelinnades või alevites kui suurtes linnades. *** On mõistetav, et järsu ja jõhkra vägivallaga kokkupuude tekitab inimestes soovi juhtunuga hakkamasaamiseks see natukenegi ratsionaliseerida, toimunule mingigi seletus või põhjus leida – sest vastasel juhul tuleks ju justkui leppida võimalusega, et kes tahes meist võib kus tahes ja millal tahes millegi koletuga silmitsi seista. Paraku on nii, et tegelikkus ongi ennustamatu ning koolides sooritatavad mitmikmõrvad on (õnneks) siiski nii üksikud juhtumid, et nende põhjal ei saa teha erilisi üldistusi. „Koolitulistajaid“ ainukese asjana ühendavas noorte meeste eksistentsiaalses pettumuses ei ole võimalik üheselt süüdistada liiga liberaalselt ühiskonda (sest koolitulistaja võib vabalt olla range distsipliiniga konservatiivsest perest), arvutimänge (sest vaid kübekesest mängijatest võib saada mõrvar) ega õhtustes teleuudistes näidatavaid kaadreid Süüriast. On siiski üks vaktsiin, mis aitab noori mehi selle läbiva pettumuse vastu vähemalt mingil määral kaitsta – hoolimine. Ja olgu igaks juhuks öeldud, et hoolimine ei tähenda kõikelubatavust, vaid inimlikku tähelepanu teise inimese vastu. Nii võibki öelda, et vastused eelmainitud küsimustele algavad hoopis ühest teisest küsimusest: „Kuidas sul läheb?“Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
