Signe Riisalo: uus lastekaitseseadus kaitseb perekonda varasemast oluliselt paremini
Kas lastekaitsetöötaja olemasolu [omavalitsuses] on lastekaitseseaduse uues versioonis sõnastatud vajadusel või peab ta seal tõepoolest olemas olema? Lastekaitsetöötaja olemasolu igas kohalikus omavalitsuses oli [seaduseelnõu väljatöötamise käigus] suur vaidlusalune küsimus. Nimelt on meie riigis kohalikel omavalitsustel autonoomia, st õigus ise otsustada, kuidas kohalikku elu korraldatakse. Küll saab riik panna kohalikule omavalitsusele ülesandeid. Kui valitsus esitas riigikogule eelnõu, kus oli sõnastus „vajadusel looma lastekaitsetöötaja ametikoha“, siis [riigikogu] sotsiaalkomisjoni muudatusettepaneku tagajärjel on hetkel eelnõu sõnastus, et kohalik omavalitsus peab looma tingimused lastekaitsetöö tegemiseks ja seaduses ettenähtud ülesannete täitmiseks. Kas peab olema igas kohalikus omavalitsuses lastekaitsetöötaja? No ma ei tea. Meil on olemas vähemalt üks selline vald, kus ei ole mitte ühtegi last. Kui seaduses oleks sõna peab, siis tähendaks see, et ka see üks vald peaks lastekaitsetöötaja ametikoha looma. Lastekaitsetöötajad peavad olema ja neid peab olema rohkem kui neid on täna. Eeskätt sõltub see sellest, kui palju on lapsi ja kui palju on probleeme selles piirkonnas. Iga kohalik omavalitsus teab ise kõige paremini, millised on tema elanikkonna mured ja probleemid. Nii et seaduse sõnastus annab tõlgendamisvõimaluse ja kohalik omavalitsus võib öelda, et meil ei ole seda vaja, sest meil ei ole raha – et riik võib küll ülesandeid anda, aga riik ei anna meile lisaraha ja me seda lastekaitsetöötajat ikkagi ei võta? Lastekaitsetöö ei jää tegemata, sest lastekaitsetöö ülesanded ei ole pandud lastekaitsetöötajale, vaid kohalikule omavalitsusüksusele. See tähendab, et juriidiliselt on kohustused vallavalitsusel ja volikogul. See, kuidas nad neid ülesandeid täidavad, jääb nende otsustada. Lastekaitseseadus ütleb, kuidas tuleb lastekaitset teha, millised on selle ülesanded ja et isikul, kes kohalikus omavalitsuses lastekaitseülesandeid täitma asub, peab eelnõu kohaselt olema vastav eriharidus: kõrgharidus, tulevikus ka sotsiaaltöö või lastekaitse spetsiifikaga. Lisaks sellele on veel mitmeid tingimusi. On oldud mures ka selle pärast, kuidas lastekaitsetöö täpselt välja näeb, kuidas seda seaduses sõnastatakse ja mida lastekaitsetöötaja võib teha – kas ta võib lapse ilma kohtuotsuseta kodust ära võtta, mh ennetavalt, kui hädaoht on juba „õhus“; millise helistaja või teate peale ta võib seda teha. Kuidas see asi lahenes? Esiteks on kahetsusväärne, et lastekaitsetööd kohalikus omavalitsuses või riigis laiemalt nähakse ainult lapse perekonnast eraldamises. Teiseks lastekaitseseaduse eelnõu ei räägi lapse perekonnast eraldamisest (see on reguleeritud perekonnaseadusega), vaid § 33 kõnealuses eelnõus räägib hädaohus oleva lapse ajutisest – rõhutan, ajutisest! – perekonnast eraldamisest. On seal ajamäärus ka? Mida see ajutine tähendab? Jah, on. Kui vabariigi valitsus eelnõu riigikogule esitas, oli ajaline määratlus 48 tundi. Sotsiaalkomisjoni menetluses hääletuse võitnud muudatusettepanek tegi sellest 72 tundi. See tähendab, et kui kohalik omavalitsus on olukorras, kus ta teab, et lapse elu või tervis on ohus ja selle olukorra on tinginud vanema käitumine või tegematajätmine (ning kui vanem keeldub lapsele abi osutamast), siis jah, erandolukorras on lastekaitsetöötajal õigus teha haldusotsus (mis on edasikaevatav) ja eraldada see laps perekonnast. Ajutiselt, 72 tunniks. Ilma kohtuotsuseta? Jah, ilma kohtuotsuseta. 72 tunni jooksul peab sellele järgnema kohtuotsus ja kui seda ei ole tulnud, saab lapse perele tagasi anda. Praegu kehtiv õigus on meil perekonnaseaduses, mis annab juba täna täpselt samasuguse õiguse kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale. Selle vahega, et 72 tunni asemel on [kohtuotsuse hankimise] ajamääratlus viivitamatult. Seaduseelnõud ette valmistades oli üks meie mure just riive lapse ja vanema suhtele, mis tundus meile kohatult suur olevat. Ehk et kui kohalik omavalitsus eraldab täna seaduse alusel lapse perekonnast, kuhu teda on ohtlik jätta, siis see võib sõna viivitamatult käsitleda väga erinevalt. Enamike kohalike omavalitsuste puhul on see kolm tööpäeva. Kuid on olukordi, kus see aeg on kestnud kuid ja juhtumeid, kus see on kestnud aasta. Ja see on lubamatu. Sellisele olukorrale on ka õiguskantsleri laste osakonna spetsialistid andnud oma hinnangu, mille kohaselt on seal mõlema poole – nii ema-isa kui ka lapse – õigusi oluliselt ja ebaõiglaselt riivatud. Me kaitseme selle seadusega perekonda ja lapse ning vanema suhet oluliselt tugevamalt.
