Kolumnist: Venemaal elatakse korraga oligarhias, demokraatias, monarhias ja totalitarismis
Venemaa presidendi administratsiooni endise asejuhi, hilisema asepeaministri ja presidendi välisasjade nõunikuna on Vladislav Surkov dirigeerinud Vene ühiskonda nagu üht suurt tõsielusarja. Ta plaksutab käsi ja kusagil tekib uus partei. Ta plaksutab teist korda – ja sünnib Naši, Venemaa vaste Hitlerjugendile. Administratsiooni asejuhina kohtus ta korra nädalas oma Kremli kabinetis telekanalite juhtidega, kellele ta tegi selgeks, keda sel nädalal tuleks rünnata ja keda kaitsta, keda lubada televisiooni ja keda mitte, kuidas presidenti tuleks käsitleda... kuni tooni ja kategooriateni, milles terve maa mõtleb ja tunneb. Telekanalite saadete osalised läksid ja kordasid oma ajastu suurt mantrat: et president on „stabiilsuse president“, 1990. aastate „segaste ja hämarate“ aegade vastand. „Stabiilsust“ korratakse nii kaua, kuni see sümboliseerib kõike head; ja igaüks, kes vastustab presidenti, vastustab samas võimsat Stabiilsusejumalat. Lääne ettevõtluskõnepruugist üle võetud väljend „tõhus juht“ on muutunud keelendiks, mis tähistab presidenti kui kõige „tõhusamat juhti“. Tõhus muutub kõige aluseks: Stalingi oli „tõhus juht“, kes oli sunnitud „tõhususele“ ohvreid tooma; paarid aga lähevad lahku sõnadega „meie suhe ei ole tõhus“. Keegi ei suuda õieti määratleda, mida „tõhus“ ja „stabiilne“ täpselt tähendavad – vastupidi, igaüks tunnetab, et asjad on stabiilsusest kaugel ning miski pole kindlasti tõhus – aga Surkovi ja tema marionettide kasutuses on need sõnad oma elu elama hakanud ja langevad nagu kirved igaühe kaela, kes võiks mingilgi moel ebalojaalne olla. Üks Surkovi paljudest hüüdnimedest on „kogu Venemaa poliittehnoloog“. Poliittehnoloog on uus vene nimi väga vanade ametite kohta: vesiirid, hallid kardinalid, võlurid. 21. sajandil on nad koondunud ja süsteemseks muutunud ning neid kontrollib presidendi administratsioon, kus Surkov istus laua taga, millel olid telefonid erinevate „sõltumatute“ parteide liidrite nimedega. Uue autoritaarsuse briljantsus seisneb selles, et opositsiooni 20. sajandi stiilis rõhumise asemel on see ajanud oma kombitsad kõikidesse ideoloogiatesse ja liikumistesse. Ühel hetkel loob Surkov kodanikufoorumeid ja inimõiguste eest seisvaid MTÜ-sid, hetk hiljem toetab ta salamahti natsionalistlikke liikumisi, mis väidavad, et nood MTÜ-d on Lääne tööriistad. Ta toetas Moskva kõige provokatiivsema nüüdiskunsti festivale, siis aga õigeusklikest fundamentaliste, kes korraldasid nüüdiskunsti näituste vastaseid rünnakuid. Kremli eesmärk on kõikidel poliitilistel suundadel käpp peal hoida ning takistada ükskõik millise iseseisva liikumise tekkimist väljaspool oma müüre. Sellises Moskvas on võimalik ärgata oligarhias, kogeda demokraatiat lõunaks, monarhiat õhtuks ning totalitaarset riiki magamamineku ajaks. Kui ma töötasin Vene televisioonis, puutusin ma selliste suundumustega pidevalt kokku. Ostankinos töötavad produtsendid võisid eraelus olla vabalt liberaalid ning oma maitse-eelistuste poolest olla täielikud eurooplased. Kui ma küsisin neilt, kuidas nad suudavad oma isiklikku ja tööelu ühendada, vaatasid nad mind nagu lolli ja vastasid: „Viimase 20 aasta jooksul elasime me läbi kommunismi, millesse me ei uskunud; demokraatia, maffiariigi ja oligarhia – ja me mõistsime, et need kõik on illusioonid. Kõik on PR.“ „Kõik on PR“ on muutunud uuel Venemaal populaarseks ütlemiseks. Vladimir Nabokov kirjeldas kunagi liblikaid, öeldes, et oma arengu varajases faasis pidid nad õppima värvi vahetama, et end jahtijate eest kaitsta. Liblikaid jahtinud liigid on ammu välja surnud, aga nad vahetavad endiselt oma värvi – puhtast värvivahetamise rõõmust. Midagi sarnast on toimunud ka Venemaa eliidiga. Täismahus artikkel on ilmunud siin.
