Maris Jõks: sõnavõistlus – kellele, milleks?
Niisiis, „Mis asjad on nuhvel, eiber, värkvõrk ja vikker?” küsitakse lehepealkirjas, ja küllap aimab selle pealkirja panija osa lugejate reaktsiooni juba ette. Mis nõmedad sõnad need on? Jälle mingi „sõnaus”! Kellele seda vaja on?Uus sõna tekitab algul ikka võõristust. Aga mulle tundub ka, et neid sõnavõistlusi (mida on ju viimastel aastatel õige sagedasti olnud) ja uudissõnu on hakatud tajuma pealesurumisena, käsuna ülaltpoolt. Alles see oli, kui pidime alla neelama taristu – eks see jäänudki paljudel kurku kinni, nagu on näidanud ERR-i uudisteportaali igakevadine „kolesõnade” valimine. Olgu siis konservatiivide rahustuseks ja entusiastide kinnituseks öeldud järgmist.Esiteks, väljapakutud sõnad ei ole esialgu midagi muud kui lihtsalt väljapakutud sõnad. Osa neist roogib välja juba žürii ja edasine valik on puhtalt iga keelekasutaja teha. Nendest sõnadest, mis žüriile sobivad tundusid, läheb võib-olla lõpuks kasutusse viis, aga võib-olla ka ainult üks või kaks.Teiseks, keegi ei sunni kedagi uudissõnu kasutama. See on võimalus, mitte kohustus. Nagu see hirmus taristugi. Kelle arvates on infrastruktuur parem, kasutagu seda. Aga näiteks ajalehe majandusreporterile võib lühem ja ladusam sõna olla kauaoodatud pääsetee.Kolmandaks, pangem tähele, et paljud uudissõnad kuuluvad oskussõnavara hulka, neid ei lähegi igal kõnelejal iga päev vaja.Seekordse sõnavõistluse põhieesmärk on leida häid eestikeelseid sõnu Euroopa Liiduga seotud mõistetele. Neid läheb vaja eelkõige selles valdkonnas töötajatel, näiteks tõlkidel ja tõlkijatel. Aga neil läheb tõesti vaja, nii et puhtalt ajaviiteks sõnavõistlusi siiski ei korraldata.Ja lõpuks: loodetavasti ei ole me juba jõudnud hakata harjuma sellega, et meie igapäevaellu kuulub valdkondi, millest me oma emakeeles rääkida ei saagi.Kõiki "Keelesäutse" on võimalik kuulata siit.
