Viktor Trasberg: mida teha apteekidega?
Kõigepealt konkurentsist apteegisektoris üldiselt. Kuna apteeke on üle Eesti piisavalt palju, siis konkurentsi puudumisest ei ole kohane rääkida. On apteeke, on valikut. Küll on aga ravimisektori konkurentsiga seoses pööratud tähelepanu kahele asjaolule. Esiteks seostele hulgimüüjate ja jaeapteekide vahel, ehk et hulgimüüjad kontrollivad jaeapteegikette ja suruvad neile ühepoolselt peale oma tingimusi. Teiseks – kuna ravimite hulgiturul domineerivad üksikud suured tegijad – on ette heidetud vähest konkurentsi nende vahel. Tänastele suurkettide apteekidele on ette heidetud ka liigset müügile, mitte patsiendile orienteeritust. Vaatame ravimite hulgikaubandust. Eesti ravimiturg ei ole võrreldav õunte müügiga, kus turumüüjate arvu kasv võimaldaks suuremal arvul talunikel oma kraami turule tuua. Eesti ravimiturg on maailma valitsevate ravimitootjate silmis piltlikult öeldes „suure seljakoti suurune“, kuhu mahuvadki ainult mõned üksikud vahendajad. Globaalsed ravimikontsernid ei ole huvitatud sellest, et kahe Eesti hulgimüüja asemel käiks nendega kauplemas 20 „väikese seljakotiga“ hulgimüüjat. Seega, majanduslikust loogikast lähtudes on ja jääb meie ravimite hulgiturg oligopoolseks turumudeliks. Seda tõsiasja ei vääraks ka apteekide asutamispiirangute kaotamine, mida on pidanud vajalikuks nii õiguskantsler kui ka riigikohus.Üksikute suurtegijate domineerimine ei välista samal ajal tegusat konkurentsi nende vahel. Küsimus on hoopis konkurentse keskkonna kujundamises läbi regulatsioonide, mis võimaldaks ka väheste hulgimüüjate puhul konkurentsi hoida ja tihendada. Ravimisektoris konkurentsema turu tekitamise peaküsimus on minu meelest selles, kuidas „lõigata läbi“ hulgimüüjate otsene omandipõhine kontroll apteekide üle (sarnaselt näiteks energeetikasektoriga, kus konkurentsi hoidmise nimel on üksteisest eraldatud elektri tootjad, selle edasitoimetajad ja edasimüüjad). Täna on tegemist tõsiasjaga, et suured hulgimüüjad kontrollivad ka jaeapteeke läbi omandisuhte. See on niinimetatud vertikaalne integratsioon, mida peaks püüdma vältida. Hulgimüüjate kontroll apteekide üle võib nimelt viia ebavõrdse konkurentsini nende vahel – näiteks jaemüüjaga seotud ja mitteseotud apteekidel võivad olla erinevad sisseostuhinnad või muud tingimused suhetes hulgimüüjaga. Riigikogu on apteegiseadust täiendanud ning seadnud eesmärgiks raiuda vertikaalsed seosed hulgimüüjate ja apteekide vahel läbi nii, et välistada hulgimüüjate osalemine apteekide omanike ringis. Samas ei näe uus seadus ette, et apteekide enamusosalus peaks kuuluma apteekritele endile. Selline regulatsioon on kasutusel aga näiteks Soomes ja veel ligi pooltes Euroopa Liidu maades. Hulgimüüjate ja apteekide omanike lahutamine ja apteekritele kontrollosaluse nõude seadmine elavdaks ilmselt konkurentsi kõikide turuosaliste vahel. Peale otsese vertikaalse sõltuvuse kaotamise suureneks ühtlasi ka sõltumatute apteekrite kui tervishoiutöötajate isiklik vastutus teenuse osutamise eest. Paraku puudub selge ettekujutus, kuidas paljud apteegid tänastelt omanikelt apteekritele üle peaks minema ning kuidas tagada, et omandipiirang ei oleks üksnes näiline. Sel teemal on erinevad seisukohad ka apteekrite endi seas. Kui Apteekrite Liit toetab apteekide üleminekut proviisorite omandisse, siis Apteekide Ühendus, mis ühendab suuremaid apteegikette, on selle suhtes kriitiline, olles arvamisel, et tegemist on „üli-intensiivse ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse riivega“. Toetudes samuti rahvusvahelisele praktikale, ei näe see midagi halba ka hulgi- ja jaemüügiettevõtete lõimituses.Kuidas edasi?Kui järgmisel aastal avaneb võimalus uusi apteeke avada, võib eeldada nende veelgi suuremat kontsentratsiooni linnadesse. Maapiirkonnad paraku ülemäärast entusiasmi apteegiasutajates ei tekita. Ja kui apteeke linnadesse juurde tekib, siis suureneb apteekrite defitsiidi tingimustes surve apteekrite ülemeelitamiseks maalt veelgi. Tartu Ülikooli uuringutekeskus RAKE on pakkunud välja abinõud, mis näevad ette riigieelarvelised otsetoetused hõreasustuses paiknevatele apteekidele. Loodetavasti aitab see kaasa maa-apteekide säilimisele, kuid see ei lahenda linna-apteekide ülemäärase kuhjumise probleemi. Seega olemegi tagasi peaküsimuste juures – kuidas tagada ravimimüügi osiste vahel toimiv konkurents ning kuidas mõistusepäraselt paigutada proviisorid nii, et see tagaks sobiva tervishoiuteenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse üle riigi. Apteekidele omandipiirangu seadmine ongi üks vastus nendele küsimustele.Loe lisaks: Viktor Trasberg: apteek – eelkõige tervishoiuasutus või ravimiäri?
