Urve Eslas: melanhoolia, mis annab võimaluse ka tulevikule
Kui veel suvi oli, said Tallinnas Uue Maailma asumi ühes aias kokku mõned inimesed, et mõelda selle üle, mis see Euroopa ülepea on. Üks mõte, millele tuldi, oli, et Euroopa on midagi melanhoolset. Umbes selline, nagu kirjeldas Saksa juudist mõtleja Walter Benjamin „Ajalookontseptsioonides“: on üks ajalooingel, kes tahaks pöörduda tagasi paradiisi, et teha kõik jälle heaks, mis maailmas valesti läinud on, kuid progressitorm puhub teda aina kaugemale. Ja nii ta läheb, tiivad laperdamas ja pisarad silmis. Kui täpne olla, kirjeldas Benjamin selle lõigus Paul Klee joonistust “Angelus Novus”, mille ta 1921. aastal umbes kolmekümne dollari eest olla ostnud, või vähemalt nii räägitakse. Tegelikult ei paista ingel sel joonistusel üldse eriti rusutud, aga ajad olid keerulised ja Saksamaa ei olnud juutidele elamiseks just kõige sõbralikum paik. See tuli mulle jälle meelde, kui lugesin ajakirjanik Peter Pomerantsevi värsket raamatut, kus ta muu hulgas kirjutab viisist, kuidas kultuuri relvana kasutada saab. Nimelt on mõned Kremli ideoloogid, Vladislav Surkoviga eesotsas, noppinud Lääne mõtteloost üles selle osa, mis täidab korraga kolme tingimust: see on lääne kultuurile omane; see aitab näidata seda kultuuri nõrgana, väärtuste ja juurteta; ning seda saab edukalt kasutada muude Läänele omaste väärtuste põhjalaskmiseks. Tuli välja, et selline asi on tõepoolest olemas: postmodernism. Väga lihtsustatult ütleb see, et tõde ei ole, kõik on suhteline. Kui postmodernismi ja tõe puudumist kuidagi iseloomustada püüda, on see isegi veel kurvameelsem kui Benjamini kirjeldatud ingli paradiisi naasmise soov. Ometi on aga tollel Lääne mõttelool sootuks teist laadi melanhoolial põhinevaid mõtteviise, kust selgub, et melanhoolia ei pruugi sugugi olla minevikku suunatud. Umbes samal ajal, kui Benjamin vaatas Saksamaal ajalugu kurvameelsuse tumeda kardina tagant, elas Prantsusmaal üks teine juudi filosoof, Emmanuel Levinas. Tema leidis, et sellist melanhoolset tunnet saab kirjeldada kahel üsna erineval viisil. Aga kuna talle meeldis ka lugusid jutustada, siis jutustas ta oma mõttest läbi kahe loo. Mõlemad räägivad rändamisest. Üks neist on pärit Esimesest Moosese raamatust ja kõneleb Aabrahami teekonnast. Teine on Homerose „Odüsseia“, lugu Odüsseuse rännakutest. Mõnes mõttes on need kaks lugu üksteise vastandid: kui Aabraham läks tuntud ja teada paigast tundmatusse, ilma mingi plaanita kunagi naasta, siis Odüsseus jõudis turvaliselt kodusaarele tagasi. Tõsi, vahepeal oli möödunud 20 aastat, poeg oli vahepeal suureks kasvanud ja naine hädas kosilastega, kes uksest ja aknast sisse tikkusid ning võõrsil oleva majaperemehe varusid hävitasid, kuid tagasi ta siiski jõudis. Niisiis, nende kahe loo abil püüab Levinas seletada, mida ta silmas peab. Odüsseuse tüüpi melanhoolia on veidi sarnane kurvameelse ajalooingli omale: oli kodumaa, aga see on kaduma läinud ja see tuleb tagasi saada. Aabrahami tüüpi melanhoolia seevastu on üsna õnnelik. Seda, mida tahetakse, pole kunagi kaotatud, vaid see alles tuleb ja on midagi hoopis tundmatut, mida ei oskagi veel õieti tahta. Mis täpselt, seda ei tea, aga see on midagi muud kui seni kogetu. Kui seda mõttekäiku üldistada, siis mulle näib, et too viimane mõtteviis on hoopis enam euroopalik. Oskus võtta vastu sellist teadmist, mis on sinu enda omast erinev ja millest sul varem aimugi polnud, on just midagi väga sellele piirkonnale omast. Kõik muud head asjad – demokraatia, inimõigused, liberaalne arusaam asjadest – käisid sellega kaasas. Kui see mõttemäng kuidagi kokku võtta, siis ehk umbes nii: Venemaa olemus on pigem vajadus taastada olnut ja tuntut, Euroopa oma sisaldab ka võimalust tulevikule. Selles on oma positiivne noot: mineviku kogemuste arv, ükskõik, kui palju neid ei oleks, on alati lõplik. Tuleviku kogemuste arv seevastu on aga lõpmatu.Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
