Rain Kooli: kui sa mind ei armasta...
“Kui sa mind ei armasta, siis lõpp on lool….”; “I Can't Stop Loving You”; “You Must Love Me”; “Ära tapa mu kirge, ära hülga mind…” Ma ei tea, kas teie olete märganud, aga mina olen, kuigi selleks on läinud vaja pisut aastaid. Aga hiljemalt töö hommikuse saatejuhina on avanud mu silmad selle suhtes, kui suur osa maailma populaarkultuurist on läbi imbunud pidevast armuvalust.Jah, ühest küljest võib lähtuda sellest, et kultuur – nagu ka populaarkultuur kitsamalt – peegeldab elu ja tegelikkust ning sugutung ja surmahirm on endiselt kaks jõudu, mis inimest järjekindlalt tagant tõukavad. Seega oleks ka justkui õigustatud, et suurem osa muusikapalasid keerleb armastuse ümber, käsitledes selle puudumist või kohalejõudmist, selle järele igatsemist või sellest ilmajäämist, sellesse uskumist või selles pettumist. Samas olen ma viimaste aastate jooksul üha enam jõudmas arusaamale, et kogu populaarkultuur taastoodab ikka ja jälle teatud mustritele alluvat romantilist lähisuhtemudelit ning teeb seda mudelit taastootes inimkonnale karuteene. Kusjuures ma pole üldse veendunud, et siin pole juba ammu segamini läinud põhjus ja tagajärg. Loomulikult võib vaadata asja nii, et populaarkultuur – eriti muusika – taastoodab seda mudelit, kuna inimesed vajavad seda, sest see on nende loomuses. Aga sama hästi (kui mitte pisut paremini) võib olla ka vastupidi: inimesed vajavad seda mudelit selle tõttu, et populaarkultuur seda pidevalt taastoodab. Vaadake kaasinimeste käitumist natuke kogenud ajakirjaniku või kriminaaluurija pilguga. Erinevatest situatsioonidest – alates kaasinimeste tähelepanu püüdmisest ja lõpetades purunenud suhte järgse manipulatsioonivooga – kumab kaugele muusikast, filmidest ja raamatutest teadlikult või teadvustamatult õpitu. Olles enda arvates ah-nii-isikupärased või siiralt loomulikud, matkime me tihtipeale ainult meie teadvusse süstitud rolle ning rakendame oma teadvuse hämaratel piirialadel peituvaid käitumismustreid. Aga miks see kõik üldse probleem peaks olema? Armastus on ju ilus asi ja elu sool ja pealegi aitab Eesti põhiseadust järgida, hoolitsedes meie üheksasajatuhandese rahva kestvuse eest. Kindlasti. Ja see olekski kõik kaunis, kui kõiki neid õpitud mudeleid ei võtaks vastu ega järgiks inimesed oma ebaküpsuse, omandiiha, võimumängude ja traumadega. Kuna aga nii on, siis ma kipun üldise elukogemuse pealt uskuma, et meil oleks kõigil tunduvalt kergem, kui meie populaarkultuuri edastatud kuvand elu loomulikust kulgemisest ei raiuks kord korra järel, et meie kõigi eesmärk peaks olema kahe inimese lõõmav, kustumatu ja õhust vajalikum armastus. Ning et kui seda ei ole, siis “ma tablette söön ja ennast surnuks joon”. Ja mis veel hullem – “võtan ehk sindki kaasa”.Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
