Rain Kooli: rindejoon ei jookse islami ja kristluse, vaid mõõdukuse ja äärmusluse vahel
Mõlemat mõtteviisi – nii “tapmist ei õigusta miski, aga…” kui ka “vastikud rätipead, nad kõik tuleks…” – võib siiski kohata ka nende hulgas, kelle üldine intelligentsi tase, haritus või positsioon eeldaks enamat. See, kuidas selliste mõttekäikudeni jõutakse, on teatud mõttes mõistetav – aga ainult puhtalt mehhaanilise protsessina. Ohvrite süüdistamisel on inimkonna tavade hulgas pikk ja rikkalik ajalugu ning võõravihal vahest veel pikem ja rikkalikum. Aga kui üldse keegi, siis peaksime meie, Eesti elanikud, mäletama seda, kuidas Nõukogude Liidus karistati mõttekuritegude eest, kuidas eksisteerisid keelatud kirjanduse nimekirjad koos vastavate karistustega, kuidas nõukogudevastane propaganda oli piisav põhjus aastatepikkuseks vangistuseks jne jne. Nii julgengi ma väita, et hoolimata sellest, et see toob kaasa meile isiklikult ebamugavaid ja -meeldivaid hetki, peab sõna- ja väljendusvabadus peab olema absoluutne, mitte selline, et see sobib täpselt nii kaua, kuni see ei riiva mõnd meile olulist või püha nähtust, isikut või mõnd muud puuslikku. Vastasel juhul on sõnavabdusega lõpp sel silmapilgul, kui võimule saavad piisavalt lähedale need, kelle arusaamad sellest, mis on püha ja tögamatu, meie omadest lahku lähevad. Nimetatagu neid siis ülitundliku ühiskondliku närvi impulssideks, õukonnanarrideks või pühaduseteotajateks – Charlie Hebdo taoliste väljaannete, ühenduste või inimeste füüsiline puutumatus peab olema Euroopas garanteeritud. Andrus Kivirähk peab saama kirjutada Jumalana Eesti Päevalehe kolumne, ilma et mõni meie kristlikest uusfundamentalistidest tema tervise või elu kallale kipub. Varro Vooglaid peab saama väljendada oma muret enda jaoks traditsiooniliste väärtuste käekäigu pärast, ilma et mõni endast liiga kaugele välja läinud inimõiguslane teda füüsiliselt ohustab. Mis ei tähenda muidugi, et ühele või teisele arvamusele ei tohiks oponeerida või vastu vaielda (eelkõige muidugi argumenteeritult ning tõestatud väidetega). Väide, et eriarvamusel olemine ja oma vastuseisu sõnaline väljendamine tähendab juba iseenesest represseerimist, on sisuliselt üsna lähedal sellele, et kommunismi õigsuses kahtlemine tähendas riigi aluste õõnestamist. Ma ise tean oma isiklikust arenguloost, et ma pole sugugi alati suutnud olla nii tugev, et jätta solvamisele, provokatsioonidele või ilkumisele allumata ja mitte solvuda. Sellest hoolimata – või ehk just seetõttu – leian ma, et satiiri, enda kallal norimise ja huumori sallimine näitab iga indiviidi, ühenduse ja ühiskonna tugevust. Mis aga puutub sellesse, kuidas reageerida Pariisi terrori järel islamisse ja moslemitesse, siis siinkohal peaks eestlased hoolega meeles pidama aega, mil kõik eestlased olid Nõukogude Liidu avarustes läbivalt fašistid...Mõrtsukad jäävad mõrtsukateks ja selles plaanis ei erine Charlie Hebdo ründajad USA abordikliinikute äärmuskristlastest tulistajatest-süütajatest või hindudest, kes moslemeid mošeedesse sisse põletavad.Seega ei jookse rindejoon islami ja kristluse, ida ja lääne või põlisrahvaste ja sisserändajate vahel. Seda, kus see rindejoon jookseb, iseloomustab hästi järgmine metafoor, milleni jõudsin ühel Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeval. Võtke tükk traati, piisab umbes kümnesentimeetrisest. See on sirge, eks? Kaks otsa on teineteisest võimalikult kaugel – need on äärmused. Nüüd painutage traat sirgest ringikujuliseks. Mis juhtub äärmustega? Need liiguvad. Kuhu? Just täpselt – üksteise kõrvale! Mida me katsest õpime? Kui me painutame tegelikkust lähtudes keskmest, satuvad äärmused vaid mõne lihtsa liigutusega üksteise kõrvale. Ega nad vaadetelt sarnaseks ei saa, kuid äärmusi ühendab nüüd uus jõud, uus viha – viha kõikide ühiskondade ja riikide vastu, mis on üles ehitatud kainel mõistusel ja kompromissiotsinguil.
