Berk Vaher: muinasjutt Naerumaast
Aga ühel päeval olid kuningad otsas. Trooni ja krooni ei tahtnud enam keegi. Kui mõni troonipärijaist veel elus oli, siis oli ta ammu maapakku kadunud või siis varjas hoolega oma päritolu ja tungles nende tuhandete seas, kes pürgisid juhtumisi samuti vabaks jäänud õuenarri ametikohale. Ent mis mõtet on õuenarri ametil, kui pole enam kuningat? Nii kuulutasid narrikandidaadid selles riigis välja rahvavõimu. Nemad ise olid küll selle võimu esimesed esindajad, aga uus seadus nägi ette, et kõik võivad hakata narrideks, teha nalja nii palju kui tahavad ja veel ka nii õelat, igavat või lolli nalja, kui süda iganes kutsub – ja kellelgi ei raiuta pead maha, kui ta seepeale ei naera. Aga igaks juhuks kõik ikka naersid. Kes enam naerda ei suutnud, see pidas kõnesid naeru vajalikkusest, ja kes oli end nii tühjaks naernud, et isegi enam kääksuda ei jaksanud, see riputas kaela suure plakati, millel ümmargune erekollane naerunägu ja igaks juhuks veel ka suurelt kirjas „MINA NAERAN“ või „HA HA HA“. Naljad läksid küll üha lollimaks, aga ei sobinud ju nina kirtsutada – leiti hoopis, et mida lollim nali, seda ehedam ja rahvalikum. Peeti isegi komplimendiks, kui mõnel naerunäoga plakatil olid pirakad tähed „LOL“. Kuid siis ühel päeval, kui riigi keskväljakul jälle usinalt ja palehigis igapäevast nalja tehti, hakkas kombetruudele kodanikele silma, et platsile oli siginenud üks seltskond, kes kohe üldse ei naernud, isegi ei muianud poole suuga. Ei kippunud nad ka naeru tähtsusest kõnesid pidama ja isegi plakateid polnud neil kaasas. Kui mõni abivalmis kodanik neile plakateid pakkuma tõttas, kohtas ta karmi ja teravat pilku, mis ta kiiresti eemale peletas. Mida küll selliste huumorimeeleta tümikatega peale hakata? Ega rahvas muud teha osanud, kui ikka võõraste üle naerda, justkui oleks nende kujul tegu kohe eriti lolli naljaga. Lõkerdasid kodanikud, mis nad lõkerdasid – korraga olid süngetel seisjatel terad väljas ja mitmel kõige valjemini naerjal lendasid pead otsast. Vaat selle peale ei naernud enam keegi. Inimesed olid kohkunud või lausa vihased: nii ju enam ei tehta! Keegi ei pidanud enam kunagi nalja pärast pead kaotama. Ja siis oldi juba hirmul, sest nii õudne ja harjumatu oli naermata olla. Mis siis, kui naer ei tulegi enam tagasi? Nii kukub ju kogu riik kokku! Nõnda lendas rahvasumm neile kasvatamatutele tummahammastele peale ja... raius neil pead maha. Ja siis, kui naerutuju polnud ikka tagasi tulnud, peeti veel tulisemaid kõnesid naerust kui inimliku eksistentsi põhitunnusest ja ühtlasi rahvuslikust uhkusest, arenenud ühiskonna kohustusest vabalt kõige üle naerda, lakkamatult nalja teha ja iga naljavastane ülestõus summutada – sest nali on võimas relv, mis võib vaenlastele palju haiget teha. Teibaisse aeti rahvuslippude suured kollased naerunäod. Inimesed platsil tõmbasid vaistlikult kraed üles, astusid rivvi ning vedasid naerukindralite õpetuse järgi suunurgad kõrvuni ja häälitsesid rütmiliselt. Niimoodi naeravad nad tänapäevani. Kui nad just jälle pole hakanud üksteisel päid maha raiuma. Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
