Siim Boikov: millistest elementidest koosneb nüüdisaja edukas sportlane?
Sporti võib täpselt nii tõlgendada. Spordil on kindlad osised, mis korduvad võistluselt võistlusele. Üks ja sama stsenaarium lihtsalt teatud modifikatsiooniga. Väikeste nüansierinevustega. Suur narratiiv jääb: alati keegi võidab, alati keegi kaotab. Binaarne süsteem, millele ei tundu leiduvat alternatiivi.Palun mind siinkohal mitte valesti mõista – ma ei narri võidu väärtust. Ei, nii postmodernistlikku vaadet mul spordile, iseäranis tippspordile ei ole. Küll aga olen mõelnud, et viimasel ajal on meil hakatud tähtsustama mitte ainult võitu, seda üheselt mõistetavat eduindikaatorit, vaid ka viisi, kuidas võit saavutatakse.NO99 teatri dramaturg Eero Epner sõnas hiljuti intervjuus Eesti Päevalehele, et teater pole vaid kindlal kellaajal algav ja enam-vähem kindlal kellaajal lõppev tegevus laval. Teater on midagi laiemat, peagi vaatajate ette jõudva „Savisaare” muusikali näitel ka reklaamid linna peal on etenduse osaks. Ma arvan, et spordis on asjad tihtilugu samad. See ei alga stardipauguga ega lõppe finišilindiga.Väga kenasti võttis teema kokku eelmise aasta lõpus spordiaasta tähtede galal parimaks meessportlaseks valitud Rasmus Mägi: „Õige sportlase eesmärk ei saa olla isiklik edu või aupaiste. Nagu ei ole spordi mõte ega alustala medalite hulk ja pidev võrdlusmoment. Spordis peaksid võitma kõik, aga mitte tervise hinnaga. Usun, et ennast on võimalik realiseerida ka ühiskonnale midagi tagasi andes. Tänapäeval, eelkõige spordis, on andekus saanud füüsilise mõõtme, aga ei eksisteeri kehakultuuri ilma vaimukultuurita.”Spordiajakirjanik Peep Pahv väitis seepeale Kuku raadio saates „Mehed ei nuta”, et minevikus on küllalt näiteid sportlastest, kes on liiga palju kukkunud filosofeerima, vihjates, et nende sportlikud tagajärjed pole sellest sugugi paremaks läinud, pigem vastupidi. Ilmselge soovitus, et sportlane võiks rohkem trenni teha ja vähem aega jutustamisele kulutada. Noh, kuidas võtta. Usun, et näiteid on igasuguseid. Meie viimased kergejõustiku olümpiavõitjad Erki Nool ja Gerd Kanter on eluaeg pigem lobeda suuvärgiga olnud. Usun siiski, et sporti endas ja ennast spordis mõtestades keegi ühtki võistlust ei kaota.Üksnes headest tulemustest ei pruugi alati piisata. Ükskõik kui oma maailma sisse mõni mees või naine ka ära kaduda ei ürita, sportlane on ja jääb sotsiaalseks isendiks. Kas või vastu enda tahtmist. Tippsportlane ilma tähelepanuta on mittekeegi. Ta peab kellelegi korda minema ja hea sportlane ka läheb. Mida suurema tähega on tegemist, seda enam jagub talle ka vastutusrikast ülesannet olla eeskujuks. Eelkõige noortele kui kõige vastuvõtlikumale auditooriumile on sportlase kuvand väga oluline. Näiteks: kui noor inimene näeb, et spordis võib edu saavutada ka näiteks valega – keelatud aineid kasutades või näiteks jalgpallis simuleerides –, siis kindlasti teeb ta sellest omad järeldused ning olukord, kus vahele jäädes ikkagi puhta nahaga pääsetakse, julgustab veel enam.Sportlase kuvandit ja tähtsust ühiskonnas pole viimasel ajal toonitanud vaid sotsiaalteadlased. Omal provotseerival ja värvikal moel – tõsi, keskendudes pigem rahvasportlastele –, teeb seda oma blogis näiteks ka Priit Pullerits (keskne postulaat: „Eesti mehed peavad olema vaimselt ja füüsiliselt vormis, et seista vastu ohule idast!”). Aga eelkõige spordirahvas ise mängib siin aina suuremat rolli. Üha enam jälgitakse, kuidas välja nähakse ja mis jutt suust tuleb, mitte ei prõmmita üksnes vastu rinda: vot tegin sellised tulemused, tulge nüüd imetlema, kajastama ja sponsoreerima! Ei, häid tulemusi tehakse tänapäeval iga päev. Televisioon ja internet toovad maailma absoluutse tipu iga päev meie teadvusse – infot selle kohta on pigem liiga palju kui liiga vähe.Sportlik saavutus pole enam ammu midagi jahmatavat. Ja õigustatult võivad tekkida mõningad küsimused. Mis selle kõige mõte on? Hea küll, spordid hästi, aga mis siis? Ja üldsegi, kes ütleb, et sa dopsi ei pane? Eestis on spordi sponsoreerimine suuresti vabatahtlik mainetegevus. Mitte alati ei ole võimaliku toetaja jaoks kõige olulisem see, et sportlane teeks häid tulemusi ja sponsori logo oleks pidevalt pildis. Tähtis on ka see, milliseid väärtuseid sportlane endas kannab. Kas ta on intelligentne? Kas ta on aus? Kas ta karismaatiline? Kas ta näeb hea välja? Kas ta oleks hea eeskuju mu lastele? Kas ma tahaks teda endale sõbraks? Neid nüansse on tegelikult palju. Laskesuusataja võib lasta pihta või mööda, aga keegi ei keela tal olla meeldiv inimene.Spordi laiemalt nägemist ja ühiskondliku vastutuse osakaalu tähtsust on rõhutanud kõikide aastate jooksul rõhutanud ka Gerd Kanter ja tema tiim. Ei mingit elevandiluutornis viibimist ja kättesaamatu staari oreooli. Ei-ei! Kui suvehooaeg on läbi ja talvehooaeg pole alanud, siis loorberilehtedel ei lesita: käiakse hoopis koolides, kohtutakse erinevate inimestega, selgitatakse oma mõtteid ja seisukohti.Ka Eesti jalgpalliperes on näha selgeid ettekujutust, mis rolli peaks maailma suurim spordiala meie igapäevaelus omama, milliseid väärtuseid kätkema ja asi ei jää pelgalt jututasandile. Jalgpalliliit käivitas eelmisel aastal kooliprojekti, mis hõlmab kuue aasta jooksul 50 000 noort inimest, samuti sportlik ennetusprogramm SPIN, mis pakub noortele võimaluse vaba aja veetmiseks ja uute oskuste õppimiseks. Lisaks on alaliidul väga selge kontseptsioon, nn „targa jalgpalluri” plaan ehk milliseid vutimehi soovitakse tulevikus näha. Ja ei keskenduta sugugi vaid puhtsportlike näitude timmimisele.Raul Rebane on nüüdseks juba aasta(kümnei)d rääkinud sportlase sotsiaalsest rollist. Päris kenasti sai sellest ülevaate ka eelmise aasta lõpus ilmunud raamatus „Võimalik!”. Sportlase ühiskondlik tähendus ei ole midagi kõrvalist, millega peaks tegelema siis, kui jääb aega üle, pelgalt sponsorite leidmiseks või nende soovil. Kindlasti konstrueerin otsin siinkohal ideealinimest, aga miks ka mitte – see tahe – ennast ja maailma mõtestada ning ennast väljendada – võiks tulla sportlase enda seest, tema enda sisemisest vajadusest.Arvan, et see pole väga meelevaldne järeldus, kui ma ütlen, et spordi sellele küljele tähelepanu pööramised on omamoodi vastureaktsiooniks Eesti sporti viimastel aastatel tabanud mitmete dopingujamade suhtes. Kui isegi keelatud ainete vastases võitluses esirinnas rühkival Kanteril on probleeme sponsorite saamisega, sest võimalikud toetajad ei tihka riskida kogu kaardipaki panemist pelgalt ühe atleedi peale, siis on mure suur. Ei ole tõesti kellelgi huvi jälgida, kuidas võisteldakse selles, kes kõige paremini petta ja nihverdada oskab.Omal moel on see ka tagasipöördumine antiikfilosoofia ja kubertäänliku seisukoha juurde: sport ei ole asi iseeneses ega üksi suuremat väärt, kui vaid laiema elu, näiteks selle pedagoogilise poole osana. Vaid nõnda võib spordi väärtust säilitada ja seda arutust tarbimisest eraldada. Kui lubate võrdlust majandusest ja selguse huvides väikest jämeda joonega vastandamist, siis iga hinna eest võit on kui üheksakümnendate kauboikapitalistlik mõtteviis ja ühiskonnas suuremat sünergiat taotlev tippsport on kui sotsiaalselt vastutustundlik ettevõtlus.Kuidas võiks mõelda 21. sajandi tippatleet? Äkki umbes nii: „Ma ei spordi niisama. Ma tahan, et minu sportimisest oleks midagi ka järeldada. See pole pelgalt meelelahutus. Või kui on, siis tahan pakkuda võimalikult kvaliteetset meelelahutust, kus oleks ikka oma õpetlik vigur. Minu sporditee ei ole vaid treeningud ja võistlused, vaid ka suhestumine kõige sellega, mis jääb neist esmapilgul välja. Ma tegutsen kehakultuuri, kunsti ja sotsiaalteaduste ristumiskohas. Sportides õpin, arenen ja otsin tasakaalu. Ma spordin puhtalt, sest valskust tehes kaob sellest igasugune mõte peale iseennast sööva saamahimu. Teen sporti selleks, et tunda rõõmu, kuid eelkõige selleks, et valmistada teistele rõõmu. Ja see on tähtis.”Muidugi võib ta käituda ka teisiti, kuid sel juhul pole tal õigus kelleltki midagi nõuda: ei raha, tähelepanu ega tunnustust.
