Mihkel Kärmas: jah, oleksin 14-aastase poisi juhtumi puhul pidanud valima pehmema sõnastuse
Ema ja poisi identifitseerimise üle käisid meil pikad arutelud ema, kooli ja Nissi valla lastekaitsetöötajaga. Otsustasime jääda just sellise anonüümsuse määra juurde. Väikeses kogukonnas teatakse peret niikuinii, mujal ei tunta teda ka pärast saadet näiteks tänaval ära.Samuti oli meil palju juttu, milliseid detaile sisse, milliseid välja jätta. Ühelt poolt peab andma piisavalt detaile, et saadaks aru, kui tõsine asi on. (Näiteks pärast saadet on kirjutatud, miks pole proovitud seda või teist. Tegelikult on, me lihtsalt kõigest ei rääkinud. Näiteks ei rääkinud me sellest, et asjaga tegeles ka õiguskantsler). Samas jäi välja palju detaile, mis kahjuks kinnitavad, et probleemid käivad asjaomastel üle jõu.Lühidalt - loos on palju, palju detaile, mis me välja jätsime, sest need polnud hädavajalikud. Samuti ei tehtud seda lugu kergekäeliselt, vaid kokku kulus selle tegemiseks aasta. Rääkides väidetest halvustamise ja sildistamise kohta, siis mida täpselt pidada halvustamiseks ja sildistamiseks? Kui ma õigesti mäletan, siis kõige hinnangulisem oli fraas "piltlikult Eesti kõige halvem koolipoiss".Tagantjärele tarkusega – oleks pidanud valima pehmema sõnastuse. Pidasin seda sõnastust kasutades silmas ikkagi eelkõike seda, et tegu on poisiga, kes pole juba aastaid sisuliselt koolis käinud. Mul on kahju, kui see riivas. Aga eesmärk oli ikkagi eeskätt jõulise sõnastuse ja selge jutuga tõmmata tähelepanu probleemile, mis (nagu tõestab ka massiivne tagasiside saatusekaaslastelt) on olemas.
