Rain Kooli: rahu, ainult rahu
Kui 1990. aastate alguses ilmus meie televiisoritesse sõda lahtilogisevas Jugoslaavias, olime šokeeritud. Nägime, kuidas inimesed, kelle lapsed olid veel mõned kuud varem käinud koos koolis ja kes ise olid külatänaval nalja heitnud või muruplatsil jalgpalli tagunud, läbisid arusaamatult lühikese ajaga metamorfoosi. Tulemus: tapmised, vägistamised ja koonduslaagrid, rohkem kui sada tuhat tapetut. Sama nägime me kordi suuremas mõõtkavas Rwandas 1994. aastal, ainult selle vahega, et koonduslaagrite peale ei hakanud keegi aega raiskama. Kolme nädala pärast kinodesse jõudev, julgeksin öelda, et kauaoodatud film “1944” kirjeldab meie enda ajalugu kogu oma vaheduses – koos sellesama naaber naabri, sõber sõbra ja vend venna vastu minekuga. Selleni välja, et kohtuti samas lahingus, samal rünnakul, samas kaevikus. Ukrainast, Süüriast või Iraagist kanduvaid pilte – millele varasemate mainitud tapatalgutega võrreldes annab enneolematut hoogu ka sotsiaalmeedia – pole mõtet eraldi mainidagi. Käisin oma 16-aastase, arusaadaval kombel teinekord oma vanuse tõttu seisukohalisse järskusesse sattuva pojaga eile kinos vaatamas filmi, mis samuti kandis aastanumbrit – “‘71”. Juhtumisi on see aastanumber ka minu sünniaasta. Võib-olla seetõttu pani see teos mu mõtted üsna sügavalt voogama, tundma kohkumust, tänulikkust ja veel midagi… inimelu hapruse ja asjade käestmineku ning kättemaksuspiraalide sündimise lihtsuse taju. “‘71” kirjeldab Põhja-Iirimaa 30 aastat kestnud vaenu ja verevalamist. Meie pisikeses Eestis on viimase 25 aasta jooksul tegelikult olnud – vähemalt pealtnäha – küll ja küll eeldusi samasuguse olukorra tekkeks. On seega üsna tervendav aeg-ajalt jõuda arusaamiseni, et meil on õnnestunud kõik enda jaoks oluline saavutada ilma verevalamise ning põlvkondi kestva ja juba väikelastesse imbunud vaenuta.Kindlasti on siin nii mõndagi ära teinud nii mõnigi asutus, mille töö sisejulgeoleku tagamine on. Kuid kindlasti oleme tänulikkuse selle eest välja teeninud ka meie ise, kes me teinekord küll toriseme ja poriseme, aga saame siiski aru, et rahulolematus ühe või teise tõsiasjaga ühiskonnas saab olla suunatud vaid rahumeelsetesse lahendustesse. Meedial on siinkohal aga oma, eriti vastutustundlik roll. Oludes, kus rahu, headuse ja ilu kestmine on niigi pidevalt noateral, ei tohiks meedias – veebikommentaarideni välja – olla kohta sellisel õhutustegevusel, mis seda õrna tasakaalu ohustab.Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
