Alari Rammo: poliitikavaba kuu
Märtsi maamiinideks olid seni hämmastav avastus, et EKREs leidub krillis pilguga isikuid ning et inimese käekiri ei pruugi üldse üheselt mõistetav olla. No tere, kevad. Aga mis teha, millestki peab rääkima. Kui ma vaikin, võib keegi mind ju rumalaks või kasutuks pidada. Enneolematut rebimist riigikokku ning paari hääle avalikku lugemist esitleti kui meelelahutuslikku, ühe osalise surmaga lõppevat areenivõitlust. Või jaatavama vaatena – kui viimase emase panda päästmist. Kainemalt mõeldes ei olnud see poliitiku, naise või eestivenelase sugu ju veel ühti välja suremas. Nüüd on seegi etendus läbi, mitu kuud kandideerida rühmanud inimesed saavad tsüklist välja, on end kaineks maganud ja püsti ajanud. Klopivad palitu ja pesevad suu puhtaks ning saadavad laiali vabandusi – ma ei mõelnud kogu seda halba ju ometi tõsiselt, mida rääkisin kampaania ajal konkurentidest või valvekoertest. Oleme ikka sõbrad edasi. Ja eks me olemegi, paremaid inimesi pole kusagilt võtta. Raha on nagunii palju vähem ning iga partei peab arvutama hoolikamalt kui üksikema. Kaotasid ju parlamendis kohti ehk riigipajukit pea kõik erakonnad. Ise endale trussikud tagumiku vahele tõmmanud IRL teab eriti valusalt, mis kaasneb valitsusest eemale jäämisega – töö kaotavad kümned lojaalsed võitlejad, ministrid, juhtmed ja juhtmehoidjad. Samal ajal tuleb aga partei kui organisatsioon ikka töös hoida. Irooniliselt on riigitoetust vähendada lubanud vabaerakonnal just kõige rohkem vaja toimiv masinavärk üles ehitada. Nagunii on päris raske kaaluda, mis tingimustel tasub valitsusse minna, millal niisama valitsust toetada või millal vastaliseks jääda. Parteisid arvatakse kalkuleerivat sedagi, kes sättida ministriks, et mõni vajalik inimene asendajana parlamenti pääseks. Seda ei maksa pidada üksnes ahnuseks või kellelegi sooja koha leidmiseks – ükski hea juht ei taha ka raskel ajal häid inimesi minna lasta. Nagu saab keskmine pohmelus kella neljaks pärastlõunal läbi, on paadunum poliitikasõltlane tänaseks juba kärsitu – kaks nädalat valimistest ja ikka pole uut valitsust paigas, riik seisab! No kus ta seisab – toimiv valitsus on meil täiesti olemas ja viimasel kahel korral ongi saanud uus riigikogu ja kabinet kokku alles aprilli esimesel nädalal. 2003. aastal läks töö lahti veel nädal hiljem. Vaid 1999ndal kogunes parlament juba märtsi keskel, paari nädalaga said ka ministrid portfellid pihku. 1995. aastal seevastu jõudis riigikogu pea kuu aega koos käia enne valitsusele volituste andmist. Lugege muuseas tolle 1995nda aasta ehk esimese täispika koosseisu esimest stenogrammi. Avaistung kestis üle tunni ja kõik, mida vastvalitud saadikud tegid, oli valdavalt südamlike tänukõnede pidamine. Neis vaadati tagasi paarile esimesele iseseisvusaastale, tsiteeriti filosoofe, kirjanikke, kindraleid ja matemaatikuid. Tänati kantseleiametnikke ja ka riigikogu eelmist juhatust. Edasiseks õhati rohkem heasoovlikust, neeti ebakonstruktiivset opositsiooni ja juba toona välja kujunenud teerullipoliitikat. Muuhulgas kiideti, et paari aastaga on arenetud professionaalseteks poliitikuteks. Siis oli sel sõnal veel positiivne tähendus. Tagasi valiti toona muide pool saadikutest. 1995. aastal valitud koosseisu viimasel istungil neli aastat hiljem nimetas esimees Toomas Savi lahenduseta jäänud teemad. Neiks olid riigivalitsemisreform, karistussüsteem, hariduse kaasajastamine ja ettevõtluskliima parandamine. Mainimist leidis ka riigikogu avatuse teema. Selja taga olid just krahhid börsil ja Venemaal. 20 aastat hiljem on parlament täpselt samas kohas. Kuue erakonna ja kohtadejaotuse juures on aga lahendusteks lootust – enamushäälte kokkusaamiseks tuleb üle paljude aastate olla kõigil koostööaltim, avatum. Tundlikud jõujooned võivad tähendada muidugi kirgede torme ja keelatud armastusi – riigi vaatest hambutuid kompromisse ja tühja kügelemist. Tuleb ju rahahäda kõrval meiki värskendada kõikidel parteidel peale 20 aastat kindlalt teel olnud reformierakonna. Valimistulemus pakub siiski ka hapra lootuskiire, et toimivas neljases koalitsioonis saaksime rääkida tõepoolest valitsemisest, mitte vaid võimulolemisest.
