Lauri Beekmann: muinajutt poisist ja kilpkonnast ehk kuidas me kõik oleme omavahel seotud
Peeter Helme jutustas eelmise nädala neljapäevases päevakommentaaris mõistujutu väikesest poisist ning hiidkilpkonnast ja nende taustal ka passiivse joomise kampaaniast. Muinasloona jutustatud lugu on tegelikult siiski paljude laste igapäev, seega tõestisündinud alusega, jagan täna selle ja tuhandete teiste poiste ning tüdrukute tegelikku lugu. Kord mängis üks poisike mererannal. Kui täpne olla, siis Pirita rannal. Päev oli õige ilus, kooliaasta oli just lõppenud, kuid... poisi näol ei olnud naeratust. Ta oli kurb. Kohe väga kurb. Kooliaasta lõpuga sai otsa ka igapäevane soe toit. Ema ja erinevad mehed, kes käisid ajutiselt isarolli täitmas, jõid ema palga ja poisi lastetoetuse maha ning kodu oli kõike muud kui turvaline ja meeldiv koht. Poisi päris isa? Kuigi raadios öeldi hea uudisena seda, et joobes autojuhtide tõttu sureb üha vähem inimesi, ei suuda poiss sellest statistikast rõõmu tunda, sest tema isa oli üks neist vähestest. Aga tema jaoks kogu maailm. Nüüd kaeti poisi kodus laud rikkalikumalt ainult pidude tarbeks, mille alguses on kõik tavaliselt isegi päris kena ja ka poiss saab midagi külaliste vahelt hamba alla pista. Kuid siis avaneb pudel pudeli järel ja poiss põgeneb oma tuppa või mere äärde jalutama, unistades millestki, mida temal polnud. Ta soovis, et keegi viiks ta ära. Näiteks suur ja vana merekilpkonn, keda Läänemere vetes kindlasti pole, aga muinasjuttudes – seal kindlasti. Sõnaga – kui saaks reaalsusest sügavale, mängukala Nemo meremaailma. Veest ilmuski välja kilpkonn, kes pakkus sealsamas Pirita rannas võimalust minna koos meresügavusse. Muidugi tahtis poiss minna. Ta tahtis teistsugust elu. Samas soovis ta oma uuelt kaaslaselt kinnitust, et ta pääseb ka koju tagasi. Poiss lootis, et varsti läheb olukord paremaks. Et ema ellu tuleb lõpuks keegi hea mees, kaasas turvalisus ja stabiilsus, ja et ema loobub joomisest. Ta lootis, et homme on parem. Äkki võpatas poiss oma unest kõva lärmi peale üles. Kari purupurjus noori oli randa läbustama tulnud ning nad tahtsid poisi käest teada, mis päev täna on. Ise arvasid veel, et küsimus oli hirmnaljakas. Poiss oskas selliste eest põgeneda: ta ei astunud nendega vestlusesse, vaid läks justkui nähtamatuks muutudes eemale. Teel tagasi Pirita poole nägi poiss ühte noort naist, kellest pidi kohe-kohe saama ema. Aga naine nuttis – poiss nägi seda juba kaugelt. Jõudnud naisega kohakuti, märkas poiss, et naise huul oli verine. “Kes sind lõi?” küsis poiss. “Ta ei teinud seda meelega. Ta ju hoolib nii minust kui ka meie lapsest. Ta lööb mind ainult siis, kui on joonud.” Naine läks nuuksudes edasi ja poiss jäi talle kurvalt järele vaatama. Bussipeatuses istus purjus, ebameeldivalt lõhnav ja omaette torisev mees. Poiss vaatas tagasi mere poole ja justkui kuulis kaugelt kilpkonna sõnade kaja: “Sa võid siia alati tagasi tulla.” Pööranud pilgu vanamehelt, märkas poiss tuules laperdavat suurt õllereklaami, millel oli kutsuv loosung sõnumiga “Pidu algab siit”. “Nad ei saa ikka üldse aru,” ütles poiss vaevukuuldavalt ning võite arvata, kust leidis päikeseloojang poisi – kas kodust või Pirita rannast, hiidkilpkonna ootamast.
