Mihkel Pukk: aktsiisitõusu asemel tuleks kehtestada hoopis õiglased keskkonnatasud
Kui täna, madalate naftahindadega perioodil, müüb õlitootja maailmaturul barreli õli 59 euroga, siis ressursitasuna küsib riik selle koguse õli tootmiseks vajamineva põlevkivi eest alla 2 euro tasusid. Tegemist on ebaproportsionaalse suhtega, kus rahva kui ressursi omaniku tulu moodustab kesised 3 protsenti kauba turuväärtusest. Veelgi absurdsemaks muutub olukord aga hindade kasvades. Müües põlevkiviõli 100 euroga barrelist püsib omanikutulu täpselt sama suur, ehk riik teenib ikkagi vaid alla 2 euro tasusid! Tänane maksukorraldus ei vasta ei riigi ega rahva nägemusele heaperemehelikust ressursikasutusest. Eelmise aasta lõpus tõid põlevkivitöösturid teravalt esile vajaduse siduda põlevkivi ressursitasud muutuva nafta maailmaturu hinnaga seni kehtinud fikseeritud tasumäära asemel. Nüüd on lisaks sellele veelgi teravamalt esil riigitulude kasvatamise küsimused. Seega on just nüüd mitmes mõttes õige aeg tõsta ressursitasude küsimus taas lauale. Kuna niigi kuludega koormatud ettevõtjaid ja kodanikke pole juurde koormata vaja, on riigitulude valutu kasvatamise võimalus põlevkiviressursil baseeruvate toodete ekspordi õiglane maksustamine. Õiglane tasu ressursi omanikule – ühiskonnale – on vähemalt kolmandik müügihinnast, ehk 33 protsenti. Võttes aluseks eelmisel aastal riigikontrolli auditis „Riigi tegevus põlevkivi kasutamise suunamisel“ avaldatud 2012. aasta keskkonnatasude summa (56 miljonit eurot) ning arvestades, et ligikaudu üks neljandik kaevandatavast põlevkivist müüakse põlevkiviõlina väljapoole Eestit, võib ülalkirjeldatud ressursitasu mudelit aluseks võttes prognoosida riigieelarve lisalaekumiseks üle 100 miljoni euro aastas. Sama põhimõtet saab muudatustega rakendada ka elektrienergia ekpordile, mis moodustas eelmisel aastal üle 30 protsendi toodetavast elektrienergiast. Lisanduks veel kümneid miljoneid eelarveraha.  CO2 emissiooni põhine aastatasu mootorsõidukile  Miskipärast on nii siinsetel spetsialistidel kui ka võimulolijatel lisaks veel avastamata eelarvetulude suhteliselt valutu kasvatamise võimalus CO2-põhise mootorsõiduki aastatasu näol. Paljudes Euroopa Liidu riikides on tegemist ühelt poolt arvestatava tuluallikaga ning teisalt kliimamuutuse ühe põhjustaja, süsinikdioksiidi kui kasvuhoonegaasi emiteerimise mõõte argipäeva toomisega. Nii näiteks on Suurbritannias sõiduautodele kehtestatud emissioonipõhine tasumäär, mille arvestamist alustatakse üle 100 g/km emiteerivast sõidukist. Alla selle jäävad sõidukeid ei maksustata. Madalaim tasumäär on 28 eurot aastas, kõrgeim tasumäär 700 eurot aastas. Võtan aluseks statistikaameti info Eestis registreeritud sõiduautodest, mida on üle poole miljoni. Eeldame, et kehtestatav CO2 maks tähendab neist 400 000 sõiduauto maksustamist keskmise maksusummaga 200 eurot, mis vastab 151-165 g/km emissioonile. Autoomanikule tähendaks see lisakulu 17 eurot kuus ja riigikassa plusspoolele 80 miljonit eurot aastas. Lõpptoodete hinnakasvu eelkirjeldatud maksumuudatused kaasa ei too. Tarbijahinna indeksit ei kasvata. Kokkuvõtteks võib öelda, et riigieelarvesse lisaraha leidmiseks on olemas lahendused, mis võimaldavad jätta tõstmata nii kütuseaktsiisi kui ka majutusasutuste käibemaksu. Need lahendused on positiivse ülesehitusega, aidates liikuda kõigi jaoks elamisväärsema riigi suunas. Eesti Maavarade Ühing on kodanikuliikumine.
