Rain Kooli: Jevgeni Ossinovski ja hammustama kippuv kutsikas
Otsene seos nende kahe teema vahel on muidugi täiesti olematu ja huumorgi pigem juhuslikkusest tingitud absurd, aga – tahtmata siinkohal kuidagi võrrelda endist haridusministrit alles kombeid õppiva koeraga – võib-olla tagasihoidlik kaudne seos selles saatuse näpuganäitamises siiski peitub. Sotsiaaldemokraatide juhiprobleemid on kestnud juba väga kaua, vähemalt kümme aastat. Lihtsalt öeldes on probleem olnud selles, et erakonnal pole olnud esimeest, kelle valitud suuna ja/või juhtimisstiiliga oleks suutnud samastuda selge enamus erakonna liikmetest. Nii oli see Ivari Padari “valitsemisaja” teises pooles, nii oli see ka Jüri Pihli ja Sven Mikseri ajal. Sotside kohta võibki öelda, et kui nad on teinud valimistel paremapoolseid või suisa häid tulemusi, on need sündinud pigem erakonna esimeestest hoolimata kui tänu nendele. Võtkem või nädalavahetusel ametlikult end ise erakonnajuhi kohalt taandanud Sven Mikser. Kohe pärast tema erakonnaveduriks valimist 2010. aasta oktoobris algas Eestis valimiseelne sügis ja talv ning samal ajal kerkis üles mitu teemat, millel ülejäänud parlamendierakonnad seisukohtade esitamisega ja “pildile pääsemisega” n-ö liugu lasid. Mäletan hästi oma toonast imestust selle üle, et see, kes kuude kaupa pildilt puudus, oli sotsiaaldemokraatide vastne, valimisvõidu nimel ametisse pandud juht. Ja isegi kui Sven Mikser hiljem hakkas pead põõsast välja pistma ning midagi lausuma, oli selles sama palju rock’n’rolli nagu Eesti inimarengu aruandes. Jah, nii üht kui ka teist - Sven Mikserit ja Eesti inimarengu aruannet - kipub vaevama sama häda: mõlemad räägivad olulistest asjadest ning tohutu faktilise pagasiga, aga teevad seda moel, mis inimese, keda kogu see jutt puudutab ning kellele see peaks kõige enam korda minema, täiesti külmaks jätab. Tulemus on pseudoakadeemiline (pseudo sellepärast, et akadeemiline ei pea tähendama kuiva ja igavat) ajugümnastika kusagil nii kõrgetes ja kaugetes sfäärides, et justkui ei tahetaks inimesele tänavalt mingi hinna eest jätta muljet, et temast hoolitakse. Nii et võib-olla teekski sotsiaaldemokraatidele mingil määral head selle hammustama kippuva kutsika leidmine iseendas. Minust pisut vähem koerakaugete inimeste käest olen kuulnud, et tegelikult kipuvad eluterved kutsikad näksima kahel juhul: kui nad kedagi mängule kutsuvad või kui neilt midagi olulist – näiteks konti – ära võtta püüda. Poliitilises koerapargis võivad aga mõlemad mainitud hetked otsustavateks osutuda.ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
