Diana Ingerainen: kaotagem eriarstijärjekorrad!
Küllap seesama usk ei lase ka lammutada ega maha jätta paljusid ebaefektiivseid nõukogudeaegseid hooneid, nii voolab kallis raviraha patsientidest ja meedikutest mõttetult mööda. Võimalik, et meie teadvuses valitseb hirm ägedate nakkushaiguste (katk jm taudid) ja suurte vigastuste ees. Oligi ju veel mõnikümmend aastat tagasi haiguste esinemine hoopis teistsugune, kroonilisi haigusi nagu kõrgvererõhktõbi ja diabeet esines vähem ning nende ravi toimuski kuuridena haiglas. Mäletan, kuidas mu vanaema oli mitu nädalat haiglas, kui tal avastati diabeet. Ka on oluliselt paranenud vähkkasvajate ravi, mis muudab need patsiendid kroonilisteks haigeteks, keda peab lihtsalt pidevalt jälgima ja vajadusel ravima. Sarnane on lugu ka HIV-positiivsete ja aidsihaigetega – kui varem lõppes aids kiirelt surmaga, siis nüüd õige raviga elavad need haiged kvaliteetset elu, ehkki vajavad pidevat jälgimist. Haiguste põhjused on muutunud eluviisist sõltuvateks. Muidugi ei ole kuhugi kadunud haigused, mis ei sõltu eluviisist, aga nii nagu terves Euroopas, on ka Eestis hüppeliselt suurenenud rasvunud patsientide osakaal, vähenenud laste liikumine, mis varem või hiljem viib organismi tasakaalust välja, alguses tekivad tervisehäired, hiljem juba haigused. Kõik uuringud (kõige värskem neist on Haigekassa tellitud Maailmapanga analüüs) näitavad, et Eesti rahvast aitaks tõeliselt tegelemine ennetusega ja haiguste varase avastamisega ning juba krooniliste haigustega patsientide järjepidev jälgimine. Selleks on vaja tugevat esmatasandit – perearstiabi. Haiglas ei ole võimalik tegelda nimistupõhiselt riskigruppide leidmisega ega krooniliste haigete jälgimisega. Haigla saab oma rolli täita siis, kui tervishoiu vundamet – esmatasand – on tugev. Praegu on perearstide käsutuses suhteliselt vähe ressursse; see on viinud selleni, et ühe patsiendi jaoks on väga vähe aega ja see omakorda teeb pea võimatuks patsiendi tervikkäsitluse. Näiteks kui patsient pöördub arstile põlvevaluga, siis jõuabki arst tegeleda tema põlvevaluga, aga tervikkäsitlus eeldab aega, et vaadata patsiendi andmeid, varem diagnoositud haigusi, et patsient mõõta ja kaaluda, küsitleda suguvõsas esinenud haiguste osas, uurida kahjulikke harjumusi, liikumisharjumusi jne. Kui on selgunud riskitegurid, siis peaks järgnema nõustamine – näiteks mida teha kehakaalu alandamiseks. Nõustamine on väga ajamahukas tegevus, sageli on vaja, et nõustaksid erinevad spetsialistid (nt toitumisnõustaja, psühholoog, füsioterapeut jt). Järjekorrad poole lühemaks Nüüd järjekordade juurde. Tegelikult peab selleks, et järjekorraga tegelda, vaatama seda järjekorda detailselt: kellest see koosneb ja kellele see on vajalik. Üldiselt tähendab järjekord defitsiiti – inimene arvab, et kuna aegu, mida jagatakse, on nii vähe, siis peab ennast ruttu sappa võtma kuna iial ei või teada, millal seda aega vaja võib minna. Igaks juhuks tuleb end järjekorda võtta ka erinevates haiglates, et oleks kindlam. Kuivõrd registratuurist antavaid aegu napib või tuleb selleni veel mitu kuud oodata, on tekkinud kohe uus võimalus – tasuline järjekord. Muidugi on tasulise järjekorra eelduseks haigekassa rahastatavate aegade defitsiit, sest kui seda ei oleks, poleks põhjust pakkuda ka tasulisi aegu. 10% järjekordadest saab likvideerida kiirelt – see puudutab haigeid, kes panevad aja kinni, aga kuhugi teatamata ei ilmu vastuvõtule. Järgmised 30% saab ka suhteliselt ruttu kaotada – need patsiendid on lihtsalt oma murega vales kohas. Veel 25% järjekordadest saab lahendada e-konsultatsiooniga ja 45% peabki jääma, sest need patsiendid on perearstide poolt kas ise suunanud või eriarst enda poolt kordusvisiidile tagasi kutsunud. Lihtne! Alati tasub endalt esmalt küsida: olen ma ikka õiges järjekorras? On järjekorra mõistet tervishoius üldse enam mõistlik kasutada? Tervishoius peab tekkima vajadusest tingitud abi pakkumine. Vajadust hindab õde või arst, seejärel tehakse koos patsiendiga plaan abi andmiseks ja vajadusel kaasatakse teisi spetsialiste, pakkudes välja konkreetsed raviajad.
