Alari Rammo: "If you tolerate this, your children will be next"
Ükspäev sain aga aru, et inimeste kustutamine töötab mu ideele vastu. Ma ise jagan ju ka inimesi lootusetuiks ja siis imestan, miks ühiskond on kaheks. Rääkisin ju ometi siinsamas alles sügisel, et sisserändepoliitikast saab meie järgmine sõda ning et madin käib ikka omade vahel. Tuleb välja, et ma pole ise põrmugi targem, kui ei üritagi oma seisukohti selgitada. On ju nii hea rahulik, aga see on vist ka märk argusest või ülbusest. Arvan juba ette, et ma teist veenda ei suuda, ja seetõttu ei üritagi. Mulle tundub, et me kipume paljudega välistama ühisosa juba ette. Linn maaga, vaesed rikastega, noored vanadega, vallad valitsusega, oravad kesikutega. Kusjuures erakonnad pigem tõestavad, et kui ikka väga vaja on, ühisosa leitakse. Miks ei leia me seda siis oma inimeste vahel? Kas tõesti saab olla õigus vaid ühel või teisel selles suures idees, mis hoiab elus ja arengus meie majandust, rahvastikku ja kultuuri? Nii pagulaste kui ka kooseluseaduse nn debatte on takistanud kaks pealtnäha lahendamatut dilemmat. Kooseluseaduse teemal on nimelt võimatu absolutistil ja relativistil kompromissi leida. Relativisti vaatepunkt muutub vastavalt asjaoludele ja kontekstile; absolutist traditsioonist ei tagane. Kui esimene probleem tugineb meist kaugele minevikutarkusele, ehkki traditsiooni tõlgendamine on tänaseni inimkätes, siis teine probleem on veel kiuslikum. See asub nimelt tulevikus, mida on üha raskem mudeldadagi. Ähvardasid nimelt kooseluseaduse vastased, et kui täna lubame midagi samasoolistele, on homme arutelul vaba armastus loomade ja laste vastu. Pole tähtis, et mujal riikides pole seda aastakümnetega lubatud, aga no äkki homme juhtub. Hollandis keegi ju tahtis. Sarnasest hirmust on kantud ka pagulasdebati üks näide – kui täna lubame siia sada või tuhat, on homme platsis kõik nende loodritest sugulased. Sellele leiab meediast isegi värskemaid näiteid kui Moosese raamatud. Kuidas siis hinnata, kes näeb selgemini tulevikku? Kuidas tõestada, et hirm ei saa tegelikkuseks või vastupidi? Hirmust ülesaamiseks soovitatakse tavaliselt proovida. Ei tunne enamik meist ja eriti vastalistest ju ühtki pagulast või homo. Kui neid võtta pole, siis leidub ka lihtsam eneseabitarkus – tuleviku ise loomine. Vähemalt pagulaste teemal saame esiteks vältida hulka teiste riikide tehtud vigu. Samuti nõuab tuleviku loomine arutelus osalemist. Viimase all ei mõtle ma paukuvaid kommentaare või jah/ei variante. Küllap on ka vastandamine ja vägivald teinekord edasiviiv, aga alles viimase väljapääsuna. Esmalt tasuks omale selgeks teha kõik faktid ja põhjendused ning siis asi rahulikult läbi mõelda. Kui me ka seejärel vastandume, aitab ikkagi vaid liialdamata rääkimine sõnumil kohale jõuda. Mõelgem, kui vastuvõtlikud me oleme mõistma, kui vastas on oma pereski vihane teismeline või tõre vanaisa. Lööme pigem käega, et ah, teine on loll, või kasutame tugevama õigust. Mis aga puudu jääb, ongi mõistmine. Aga kui me üksteise positsiooni ei mõistagi, kuidas saaks me jõuda ühisele või vähemalt enamuse läbimõeldud arusaamale parimast valikust Eestile. Mõni peab lahenduseks emigreerumist. Aga kas tõesti on mujal parem? Seal kipub poliitikuid, homosid ja neegreid ju rohkemgi olema. Ja mis kasu on sellest lõpuks Eestile, kui me lahkume? Oleme siis radikaalsed rahvuslased või n-ö uuenduslikumad, kes lihtsalt ei taha oma lapsi sellises ussipesas kasvatada. Lahkumine on Eestile käega löömine. Ka Facebooki sõprade kustutamine on emigratsioon – me põgeneme oma mugavustsooni, teadmatuse loori taha, peitu veidra eest. Veidraks kipuvad aga minema ikka need inimesed, kes suhtlevad vaid endasugustega või üldse mitte kellegagi. Ma ei räägi siin vaid vähese sotsiaalse kapitaliga inimestest, kes helistavad raadiosse või päevad otsa raamatukogus ajaleheväljalõigete abil vandenõusid traageldavad. Kolleegidega pilame neid endliteks – enamasti mehed, kes käivad oma mappidega ürituselt teisele ja esinevad aastakümneid sama veerandtunnise sõnavõtuga. Aga ka naised, kelle parim sõbranna on mõni astraalolend. Piinlik on korraldajail ja teistel osalejatel, aga inimest välja visata ka ei saa. Rääkides endlitest räägin ma ka endast – ükskõik kui mõistlikud mulle enamik mu semusid ei tundu, elan ma vaid nendega suheldes ikkagi mullis. Nii hakkangi lõpuks arvama, et enamus ongi mõistlikud ja head. Vähemalt hetkeni, kui ma Facebooki või mõne muu arvamusruumi avan. Ja siis olen segaduses, kes need nüüd veel on. Järgmisena saabuvad ahastus ja vihastamine ning liitlaste leidmise asemel on miskipärast lihtsam ikka keegi kustutada. Iga vastandumine ja konflikt läheb aga kergemini käest kui koostöö. Internet on selle eriti hõlpsaks teinud. Pole ju pahane mass kunagi ratsionaalne, vaid kokku alati sõgedam kui liidetavate summa. Algset vastast ei mäleta kiiresti enam keegi, olgu näiteks või viimaste nädalate valitsuskommunikatsioon. Küllap mõtles valitsus, et kui ta kuulutab Euroopa Komisjoni ettepaneku vastuvõetamatuks, siis hakkab rahvas toetama vabatahtlikku ja jõukohast sisserändepoliitikat. Kvootide nime saanud vaenlane teisendus aga kähku ning mass pööras hoopis valitsuse ja euroliidu, ehk jälle omade vastu. Pealkiri on laenatud Walesi filosoofide Manic Street Preachersi analüüsilt Hispaania kodusõjast. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
