Peeter Helme: poliitiliselt ülekuumenenud armastuse suvi
Väikese kõrvalepõikena, mis küll enamikule raadiokuulatajatele kindlasti tuttav – hapukurgihooaja mõiste tähendas algselt veidi teistsugust asja. Nimelt tekkis see teise maailmasõja eelses Eestis, mil ajalehed protestisid tsensuuri vastu hapukurgiretseptide avaldamisega. Aga see selleks – kui tänapäeval ka avaldatakse suviti hapukurgiretsepte, siis mitte põhjusel, et poleks millest rääkida, vaid põhjusel, et uudised trügivad sisse uksest ja aknast. Ilmselt nii mõnigi meediatarbija on neist lihtsalt tüdinud. Pidevalt informeeritud pole tänapäeva meediajälgija muidugi mitte seetõttu, nagu juhtuks nüüd rohkem kui kümnekonna aasta eest. Ei, ööpäevas on ikka kakskümmend neli tundi ja nädalas seitse päeva ning inimkond jaksab selle aja sees teha üldjoontes sama palju, kui kümne või kahekümne aasta eest. Tõsi, meid on praegu seitse koma kolm miljardit ja kümne aasta eest umbes kuus koma kaheksa, aga antud küsimuses on see siiski teisejärguline. Oluline tegur hapukurgihooaja kas just kadumisel, aga selle nii-öelda mahenemisel seisneb hoopis meedias eneses. Meedia muutumises. Veelgi täpsemalt – meedia tempo kasvus. Kui ajaleht uudiste vahendajana on tänapäeval sisuliselt konkurentsist väljas – ka kord päevas ilmuva paberlehe ilmumissagedus on selleks lootusetult aeglane –, siis üha enam tunneb näiteks ka kord tunnis uudiseid pakkuv raadio end nurka surutuna, sest uudised levivad tänapäeval tõesti sõna otseses mõttes välgukiirusel. Kiiremini, kui inimesed mõeldagi suudavad. Üks väike näide: kui kolme nädala eest toimus esimene suur hinnalangus ühel Aasia suurimal rahaturul, Shanghai börsil, sain ühe sealse sõbra käest vaid minutid pärast uudise avalikuks tulekut sellekohase teate. Uurisin kohe internetist – ka suurte rahvusvaheliste väljaannete kodulehed sisaldasid vaid nappi teadet ja märget, et uudis on uuendamisel. Püüdsin seejärel oma Eesti kolleegidele selgeks teha, et tegu on suure uudisega, saades ebalevaid vastuseid: minu info oli liiga napp, seda ei kinnitanud ka välismeedia ning üleüldse tundub Hiinas toimuv jätkuvalt liiga kauge. Alles kaks-kolm nädalat hiljem, mil Aasia rahandusuudiste pealkirju trükiti kogu maailmas üha suuremate tähtedega ning oli selge, et Shanghai börsil toimuv ei kao iseenesest olematusse, korjas ka Eesti meedia teema üles. Toodud näide pole mõeldud kriitikana ühegi Eesti ajakirjaniku ega ajakirjandusväljaande aadressil, vaid osutan sellega lihtsale tõsiasjale – uudisloome tempo on kasvanud plahvatuslikult vaid mõne aastaga, mil nutiseadmetest on saanud vaat et peamine uudiste lugemise, vaatamise ja kuulamise allikas. Sellega on raske kaasa minna nii ajakirjanikel kui ka lugejatel. Kuid toimuvale selga ei saa pöörata ning nõnda seisamegi silmitsi tõsiasjaga, et ka puhkuste tippajal on vähesed tööl viibivad ajakirjanikud sunnitud tegelema tõsiste teemadega. Et see ongi uus normaalsus, tuli päris hästi välja ka 29. juunil Postimehes ilmunud Tuuli Kochi artiklis „Suveks juhe seinast“, kus autor nahutas Vikerraadiot selle eest, et tegeleme – tsiteerin – „nii Eesti kui ka kogu maailma mõttes poliitiliselt ülekuumenenud suvel“ armastuse teemaga. Tegeleme tõesti. Aga eks raadiokuulaja on kindlasti märganud, et olulised asjad siiski kajastamata ei jää. Samas ongi mõistlik võtta vahepeal teadlikult aeg maha, liiati kui uudiste leviku kiirus ületab tasapisi ajakirjanike enda vastuvõtuvõimet. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
