Rain Kooli: anarhiaministeerium, tundeorgia ja unistus Eestist
Juhtusin “Aktuaalsest kaamerast” nägema uudislõiku punklaulupeost. Jäin sellele järgmisel päeval pikema jooksutrenni ajal mõtlema. Punklaulupidu… kas see ei sõdi põhimõtteliselt pungi kui sellise olemuse vastu? Punk on oma idee poolest midagi absoluutselt isetekkelist, vastuvoolu ujuvat ja juhuslikku. Kui seda hakatakse organiseerima – või mis veel hullem, tootestama –, kui see muutub keskealise keskklassi nostalgia objektiks, lakkab see olemast punk. Kogu punklaulupidu mõistena kostab nagu… anarhiaministeerium. Seda öelnult mõistan ma suurepäraselt, et on olemas ka teistsuguseid arvamusi. Osa neist olen ka juba kuulnud: et kui üldse keegi, siis Üllar Saaremäe on just õige inimene punklaulupidu korraldama; et see annab tavalisele keskmikule võimaluse end vähemalt korraks mässumeelsena tunda ja ebaratsionaalselt käituda; et öölaulupeod olid ju samuti spontaansed ja vastuvoolulised – ning neidki ometi korratakse… Ma mõistan kõiki neid argumente, mille esitajad loodetavasti omakorda mõistavad, et kui ma esitasin tähelepaneku punklaulupeo ja pungi olemuse vastuolulisusest, ei väitnud ma, et punklaulupidu tuleks ära keelata, et selles osalejad on rumalad või muud taolist. Vastupidi, vabal maal on igaühel õigus vabalt end teostada ja olla erinevatel seisukohtadel ning minu oma ei ole antud küsimuses õigem kui kellegi teise oma. Ja ma usun, et Üllar Saaremäegagi suudaksime me tüllimineku asemel sel teemal hoopis huvitava vestluse maha pidada. Kuid nii mõnigi kord kipuvad inimesed siiski enda seisukohtadest erinevat arvamust üsna vähe – kui üldse – mõistma. Mida kaugemal asub mõte inimese enda omast arvamuste mõttelisel ringjoonel, seda teravamaid reaktsioone see kipub tekitama ja seda vähem mõistmist osaks saama. Ka muidu mõistlike inimeste poolt. Soome avaõigusliku ringhäälingu saatejuht ja kolumnist Sanna Ukkola pühendas sellele teemale oma eilse artikli, mille pealkirjas illustreerib seda nähtust sõna “tundeorgia”. Ukkola küsib – ja minu hinnangul põhjendatult – miks meid üldse peaks emotsionaalselt kõigutama see, et mõni inimene meiega ei nõustu. Miks peaks erinevate arvamustega üldse mingi tundetegur seotud olema? Osaliselt vastab selle küsimusele kolumnist ise, nentides, et emotsionaalne laeng on osa protsessist, millega inimene rõhutab oma vaatenurga suurepärasust. Tõsi ta on: just nimelt enda arvamuse pidamine teatud mõttes valgustunuks – ehk läbimõelduks ja õigeks – on eriti õhtumaades enam kui levinud nähtus. Vastupidist – oma arvamuse nägemist mitte lõppjaama, vaid protsessina, teekonnana; ning valmidust seda vajaduse korral korrigeerida – tõlgendatakse aga tihti kui nõrkust. Pisut põhjalikumalt avas seda mehhanismi Tarmo Jüristo Paides pisut enam kui nädal tagasi korraldatud arvamusfestivalil, kus ERR-i päikesevarju all arutleti sidususe üle. Täpsemalt selle üle, kuidas erinevate – ja kohati väga erinevate – arvamustega samasse ühiskonda siiski ilma viha ja vägivallata ära mahtuda. Jüristo tõi välja kolmeosalise protsessi, mille sotsiaalselt ja mõttetegevuselt aktiivne Lääne inimene tavaliselt läbib, puutudes kokku erineva arvamusega. Esiteks järeldab ta – esialgu ju suhteliselt heatahtlikult –, et tõsiasi, et oponent ei ole temaga samal arvamusel, on tingitud faktist, et tollel pole piisavalt informatsiooni. Seega püüab ta teisel arvamusel olevat inimest veenda, esitades talle oma arvamust kinnitavaid, rohkem või vähem tõeseid väiteid. Kui informatsiooni üleandmine ei avalda soovitud mõju, on inimlikult lihtne järeldus, et teine inimene pole lihtsalt võimeline informeeritusest hoolimata “õigesti” mõtlema hakkama. Järeldus – mitte enam nii sõbralik – on see, et oponent on rumal. Samas nii mõnigi erineval arvamusel olev ja sellele jääv inimene täiesti tõestatult pole rumal. Kui aga inimene pole rumal ega vaevle ka alainformeerituse käes (sellest eest on enda arvamust läbimõelduks ja õigeks pidav inimene ju varem juba hoolitsenud), siis mida jätkuvalt erinevale arvamusele jääva inimese kohta arvata. Tark ja informeeritud, aga ikka minu moodi ei mõtle? Järelikult on lihtsalt pahatahtlik! Nendest kolmest sammust on aga ainult veel lühike komistus selleni, et avada oponendi pihta kõikide oma sõnaliste kahurite tuli, milles viisakus ja teise inimese austamine kipub hävima samamoodi nagu elud 1944. aastal Sinimägedes. Tegelikult – ma jään antud küsimuses tõesti oma arvamusele – ei pea me tülitsema seetõttu, et üks näeb maailma ühe ja teine teise nurga alt. Lubatavuse piirid peaksid puudutama kogu arvamuste kujuteldava ringjoone ulatuses ainult vormi ja tõsiasja, et oma seisukohti saab väljendada ka laskumata labasustesse ning matslikkusse, nagu tõi esile ka president Toomas Hendrik Ilves 20. augustil peetud kõnes. Jah, mul on unistus – minu Eestis saab igaüks olla oma arvamuses vaba ilma, et keegi talle selle tõttu vaimse maailmasõja korraldab. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
