Tutanhamoni ema ja isa leitud
Egiptuse kuninglike muumiate DNA-analüüs aitas kindlaks määrata vaarao Tutanhamoni ema ja isa kandidaadid. Tutanhamon valitses aastatel 1333 kuni 1324 eKr. Kuigi ta on tõenäoliselt kõige tuntum Egiptuse vaarao, on tema elu, surma ja vanematega seotud mitmeid saladusi. Uued DNA-testid aitasid vastata küsimustele, millesse Tutanhamon suri ja kes täpselt olid tema vanemad, kirjutas LiveScience "Enne, kui Howard Carter 1922. aastal Tutanhamoni rüüstamata hauakambri avastas, polnud selle poissvaarao elust ja vanematest kuigi palju teada, ütlesid uurimuse läbi viinud teadlased. Muumia ja temaga maetud hindamatud varandused koos teiste 20. sajandil tehtud arheoloogiliste avastustega on vaarao elu ja perekonna kohta palju informatsiooni andnud. Egiptuse teadlane Zahi Hawass ja tema kolleegid analüüsisid 11 Tutanhamoni ajastu kuningliku muumia DNA-d, et leida märke võimalikest geneetilistest haigustest, mis võisin Tutanhamoni varase surma põhjustada. Teiseks eesmärgiks oli määrata kindlaks muumiate vahelised sugulussuhted. Analüüsi tulemuste põhjal oli Tutanhamoni surma põhjuseks malaarianakkuse ja luuhaiguse kombinatsioon. Lisaks Tutanhamonile valiti uurimusse kümme muumiat ajast 1410-1324 eKr., kes võisid varasemate andmete põhjal olla Tutanhamoni sugulased. Neist vaid kolme isikud olid varem kindlaks määratud. Lisaks neile 11 muumiale valiti kontrollrühmaks viis veidi varasemast ajast pärit muumiat, kes samuti võisid kuuluda Tutanhamoni liini kaugemate sugulaste hulka. Geeniandmete põhjal ehitati Tutanhamoni lähematest sugulastest viie põlvkonna pikkune sugupuu. Teadlased suutsid geeniandmete põhjal kindlaks määrata mitmeid varem anonüümseid muumiaid, muuhulgas Tiye, kes oli vaarao Ehnatoni ema ja Tutanhamoni vanaema, ning Tutanhamoni isa Ehnatoni enda. Kolmas muumia määrati Tutanhamoni ema tõenäoliseks kandidaadiks. Identifitseerimist toetavad antropoloogilised andmed, mis näitavad suguluses olevate muumiate sarnasust, samuti tõsiasi, et kõigil kolmel oli sama veregrupp.Uurimistulemustest kirjutatakse pikemalt ajakirja Journal of the American Medical Association 17. veebruari numbris.
