René Mõttus uurib vananemise saladust
Värske Ernst Jaksoni stipendiaat , psühholoogiainstituudi projektijuht René Mõtus sõidab kaheks aastaks Šotimaale Edinburgi , et uurida, mis põhjustab eaga seotud kognitiivseid muutusi ning kuidas neid ära hoida  see tähendab vananeda edukalt. Tänapäeva kiiresti vananevas lääne ühiskonnas on vanadus ja sellega kaasnevad probleemid vägagi aktuaalne teema. Kusjuures ealine kognitiivne tagasilangus ehk eaga seotud muutused informatsioonitöötlemise suutlikkuses on üks kardetumaid ja (ühiskonnale) kalleimaid vananemise aspekte, sest see mõjutab otseselt inimese toimetulekut ning muudab ta väga sõltuvaks teistest inimestest ja ka ühiskonnast. René Mõttus pälvis stipendiumi järeldoktorantuuri tegemiseks Edinburgis, kus ta ühineb uurimisrühmaga, mis tegeleb eduka vananemise uurimisega. Mõttuse sõnul tähendab edukas vananemine lihtsalt öeldes seda, et inimene suudab ka kõrges eas oma eluga hakkama saada.  «Kes suudab edukalt vananeda, sel nokib nupp ka kõrges vanuses. Kui tal tekivad mingid probleemid, siis ta suudab nendega ise toime tulla ja lahenduse leida. Võiks ju eeldada, et see tagabki heaolu.» Kognitiivne tagasilangus on üks suuremaid tegureid, mis edukat vananemist pärsib. Samas on see täiesti tavaline nähtus  peaaegu kõik inimesed kaotavad vananedes osa oma võimekusest infot töödelda. Mõttus rõhutab siiski, et eri inimestel on need muutused väga erinevad.  Muutused võivad olla väga väikesed, aga halvemal juhul viia välja suisa kliinilise diagnoosini.Geenid vs keskkond Põhjuseid, millest kognitiivse vananemise algus ja ulatus sõltub, on küll korduvalt uuritud, kuid eri tegureid, mis kõik on omavahel keerulistes seostes, on äärmiselt palju. Arvestatav osa inimestevahelistest erinevustest on tingitud geenidest. «Kognitiivse vananemise puhul ei ole geneetilistest mõjudest veel kaugeltki kõik teada. Ehkki on selge, et geneetilised tegurid mängivad seal olulist rolli, pole konkreetsete geenivariantide otsingud väga edukad olnud,» räägib Mõttus. Ta lisab, et sarnane olukord on ka ealiste muutustega mitteseotud inimestevaheliste võimete erinevustega.  Samas, kui 60−80 protsenti täiskasvanud inimeste erinevustest on geneetiliste mõjude vili, siis ülejäänud 20 protsenti tuleneb ikkagi ümbritsevast keskkonnast. Vananemise puhul tõi Mõttus väliste tõestatud mõjuritena välja näiteks haridustaseme ja üldisema sotsiaalmajandusliku toimetuleku. Seosed on tegelikult suhteliselt loogilised. Ta selgitab, et sellel, kes saab elus paremini hakkama, on ka tõenäoliselt parem elukeskkond ja vähem terviseriske. «Kui inimene on olnud kogu elu võimekas, siis see tegelikult kandub edasi ka hilisemasse vanadusse. Näiteks, kui me leiame seose, et haritud inimesed on hilisemas elus võimekamad, siis see võibki tuleneda sellest, et nad on lapsest saati võimekad olnud, mitte otseselt sellest, et nad omandasid kõrgema hariduse,» kirjeldab Mõttus. Niisiis, seesama võimekus, mida me eakatel inimestel mõõdame, mõjutas kunagi nende haridusteed, mitte tingimata vastupidi.Põnev andmestik Sellise teguritevahelise rägastiku lahtiharutamisega Mõttus järgmised kaks aastat tegeleda plaanibki. Ta püüab selgust saada, uurides šotlaste käsutuses olevat suurt ja põnevat andmestikku, mille esimesed andmed pärinevad 1930. aastatest. Nimelt olid šoti haridusametnikud 1930. aastate alguses väga mures, sest arvasid, et võimekuse ja intelligentsuse jaotus nende ühiskonnas on kaldu vähemvõimekate inimeste poole. Tõenäoliselt oli juba siis märgata, et vähem haritud inimesed on järglaste saamise mõttes tunduvalt viljakamad kui haritud inimesed.  Ametnikele tundus, et nii jätkates vähemvõimekate osakaal üha kasvab. Seepeale otsustasid šotlased rahvastiku võimekuse ära mõõta. 1. juunil 1932 mindi Šotimaa koolidesse ja mõõdeti intelligentsustestiga kõikide 11-aastaste laste võimekust. Kokku koguti üle 84 000 inimese andmed. Mure intelligentsuse taseme languse pärast sundis sarnast eksperimenti kordama 15 aastat hiljem juba uute 11-aastastega. Siis saadi andmeid enam kui 75 000 indiviidi kohta. Nende andmete põhjal tehti sajandi keskpaiku palju põhjalikke raporteid, kuid mõne aasta pärast vajusid need unustuste hõlma. 1990. aastatel, kui teadlased tahtsid uurida, kuidas südamehaigused mõjutavad inimeste kognitiivseid võimeid, leidsid nad aastakümnetetagused andmed uuesti üles. Neil oli selge, et kognitiivsete võimete ja südamehaiguste vahel on olemas korrelatiivne seos. Aga kas ka põhjuslik? Südameveresoonkonna haigustega inimestel olid tervetega võrreldes viletsamad võimeid. Võimalik, et haigus mõjus võimetele halvasti, aga võib-olla tingisid hoopis madalad võimed südamehaiguse. Selle mõistmiseks võtsidki nad kasutusele vanad andmestikud ja hakkasid 1930. aastatel valimisse kuulunud inimesi uuesti uuringutele kutsuma. Kokku saadi umbes 500 inimest. Aastatuhande alguses kutsuti kokku ka 1947. aastal uuritud inimesed, neid oli juba üle 1000. See andmestik on täiesti ainulaadne, sest neid inimesi testiti juba varases eas, kus kahjulike tervisemõjude risk oli väike. Nüüd, kui neid põhjalikult uurida, tutvuda uuritavate elu- ja haiguslugudega, saavad teadlased tohutus koguses andmeid, mida võib kasutada väga erinevate teemade uurimiseks. Näiteks võimaldavad need andmed vaadata, milline on võimekuse mõju inimeste elukäigule, aga ka elukäigu mõju ealistele kognitiivsetele muutustele (võimekus vanaduses miinus võimekus lapsena).Peenikesed noolekesed «See on tõeliselt unikaalne võimalus, et on suur hulk inimesi, kelle kohta on teada nende võimed väga varasest noorusajast ja nüüd, kui nad on eas, kus nende võimed langevad ja kõige tõenäolisemalt leiavad aset ealised muutused. Me saame nende elukäiku ka tagantjärele vaadata. Me saame vaadata neid tegureid, mis neid ealisi muutusi mõjutavad, niimoodi, et võtame baastaseme kontrolli alla. Nii saame uurida just spetsiifiliselt eaga seotud muutusi võimetes,» kirjeldab Mõttus. Ta tunnistab, et andmeid on šotlastel tohutult ja tegureid, mis kognitiivse vananemisega seotud muutusi mõjutada võivad, on samuti väga palju. Teadlaste lõppeesmärk olekski luua kaarditaoline, peenikeste noolekeste süsteem, mis näitaks täpselt, mis tegurid, kuidas ja mis tingimustes vananemist mõjutavad. Praegu saab seda kõike vaid oletada. «Näiteks, kui me leiame seose, et inimestel, kes on eluaeg sporti teinud, on paremad võimed, siis tahaks öelda, et näe, tee sporti ja kõik on hästi. Aga võib-olla on nii, et kui me uurime nende inimeste võimeid nooruses, siis leiame, et eluaeg targemad olnud inimesed teevad lihtsalt rohkem sporti.» Kuna Mõttus on ise siiani tegelenud peamiselt isikuomaduste uurimisega, siis ta loodab, et saab uurida just isikuomaduste seoseid kognitiivse vananemisega. Samas arvestab ta sellega, et tegemist on suure uurimisprogrammiga, milles osaleb kümneid inimesi ja mille täpses arenguetapis ei saa ta kindel olla enne, kui programmiga liitub. Mõttuse sõnul on teda inimeste kognitiivsed erinevused alati huvitanud, aga ta pole sellega siiani väga palju tegelenud, kuna Tartus on see teema jäänud mõnevõrra isiksuseuuringute varju. Ka kognitiivse vananemisega on Eestis tegeletud vähe. Seega on Edinburg tema jaoks hea võimalus tegeleda oma «salaarmastusega» ja tagasi tulles oma teadmisi siin edasi arendada. * Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.
