Asteroidi tõrjumiseks sobib kõige paremini tuumarelv
Asteroide peetakse sageli üheks suuremaks ohuks inimkonnale. Piisava suurusega taevakeha tekitaks Maaga kokku põrgates ülemaailmse katastroofi, mistõttu otsitakse parimat viisi ohu tõrjumiseks. Hetkel tundub, et kõige efektiivsemaks tõrjevahendiks võiksid olla tuumarelvad. Viimasel Ameerika astronoomiaühingu koosviibimisel esines ettekandega füüsik David Dearborn Lawrence Livermorei laborist, kelle arvates on tuumarelvad hetkel parim võimalus, eriti suurte asteroidide puhul ning olukorras, kus aega tegutsemiseks on vähe, kirjutas Physorg. Dearborni väitel muudab tuumarelva kasutamise atraktiivseks eelkõige asjaolu, et selle energiatihedus on väga suur, mistõttu on seda kosmosesse toimetada muudest vahenditest märksa lihtsam ja odavam. Teine oluline aspekt seisneb selles, et tuumarelvast oleks abi ka väga vähe aega enne eeldatavat asteroidi kokkupõrget Maaga. Kõigest 15 päeva varem läbiviidud tuumaplahvatus oleks piisav, et teelt kõrvale kallutada või purustada 270-meetrise läbimõõduga asteroid (vastab mõõtmetelt asteroid Apophisele, millel on õhkõrn šanss 2036. aastal Maaga kokku põrgata). Sarnase asteroidi orbiidi muutmine laserit kasutades võtaks aga aega 6000 aastat. Arvutustes on võetud aluseks Lawrence Livermorei labori kasutuses oleva National Ignition Facility laseri võimsus. Mõistagi on tuumarelvade kasutamise ideel ka tuliseid vastaseid. Üheks argumendiks on kosmoses plahvatuse käigus vabanenud radiatsioon, kuid Dearborni sõnul seda Maa peal ei märkakski. Kosmos on niigi radioaktiivset kiirgust täis ning plahvatus toimuks liiga kaugel, et inimestele ohtu kujutada. Dearborn on uurinud, kas asteroidi mõjutamiseks peaks plahvatus toimuma selle pinnal või läheduses. Koostatud arvutimudelite põhjal on alust väita, et see sõltub peamiselt asteroidi suurusest ning sellest, kui palju on tegutsemiseks aega jäänud. Kui kokkupõrkeni on aega mitukümmend aastat, piisab täiesti asteroidi läheduses läbiviidud plahvatusest, mis taevakeha ei purusta, küll aga muudab selle trajektoori piisaval määral. Kui aga aega on vaid mõned nädalad, tuleb plahvatus läbi viia taevakeha pinnal. Seeläbi puruneb asteroid ilmselt mitmeks tükiks, mis võivad endiselt Maad tabada, kuid vähemalt hoitaks nii ära globaalne katastroof. Asteroidi suuruse ja kokkupõrkehetke ennustamine ei ole probleemiks. Hoopis keerulisem on aga hinnata asteroidi koostist, millest sõltub olulisel määral tema reaktsioon läbiviidavale tuumaplahvatusele. Asteroidid võivad koosneda valdavalt metallist, peamiselt silikaatsetest mineraalidest ehk kivimeist või olla nende kahe segud. Seetõttu soovitab Dearborn piisava aja olemasolul viia kõigepealt läbi tutvumismissioon asteroidile, et seda võimalikult hästi tundma õppida.Inimkonna suureks õnneks me midagi sellist aga reaalselt lähitulevikus suure tõenäosusega tegema ei pea, sest viimastel aastatel on teadlased suurte asteroidide otsimise tõsiselt päevakorda võtnud, midagi ohtlikku aga avastatud ei ole. NASA on kaardistanud 90 protsenti Maa-lähedastest objektidest, mis võiksid kokkupõrke korral tuua kaasa globaalse katastroofi (läbimõõt üle kümne kilomeetri). Kõigest mõne aasta pärast võime kinnitada, et mingit globaalset ohtu asteroidide poolt ei ole, ütles David Morrison NASAst. Sellele vaatamata on kosmoses liikumas miljoneid taevakehi, mis on avastamiseks liiga väiksed, kuid piisavalt suured, et pühkida Maa pealt näiteks mõni suurlinn. See võib juhtuda iga hetk, sest me tunneme sellistest taevakehadest vaid väga väikest osa.
