Maa võib olla 70 miljonit aastat noorem
Rahvusvaheline töörühm kasutas Maa vahevöö kivimeist pärit geokeemilist informatsiooni ning võrdles seda meteoriitide omaga, et panna senisest täpsemalt paika Maa sünniga seotud asjaolud ning planeedi moodustumise ajaraamistik.  Päikesesüsteem tekkis 4,567 miljardi aasta eest. Maa sünniks loetakse aga umbkaudset hetke, mil Maa jõudis tänasega võrreldava suuruseni. Siiani on teadlased arvanud, et Maa moodustumise protsess võttis aega umbes 30 miljonit aastat. Nüüd on ajakirjas Nature Geoscience artikli avaldanud teadlased selle ettekujutuse vaidlustanud, väites, et tegelikult kulus Maal praeguse suuruseni jõudmiseks umbes 100 miljonit aastat, kirjutas Physorg. Maa moodustus väga paljude väiksemate taevakehade liitumisel. Suuremate kokkupõrgete käigus vabanenud energia sulatas Maa, nii et see sai eristuda erineva tihedusega kihtideks. Kõige raskemad metallilised elemendid kogunesid tuuma. Selle ümber moodustus silikaatne, kuid märkimisväärse raua- ja magneesiumisisaldusega vahevöö ning selle peale omakorda rohkelt kaaliumi, naatriumi ja alumiiniumi sisaldav maakoor. Maa moodustumise viimaseks etapiks peetakse tavaliselt Maa kokkupõrget umbes Marsi-suuruse taevakehaga. Selle hiiglasliku kokkupõrke tagajärjel moodustus muuhulgas ka Kuu ning vabanenud soojusest piisas, et Maa lõplikult gravitatsiooniliselt diferentseerida. Teadlased pole aga üksmeelel kirjeldatud sündmuste ajaraamistikus. Nii vanu sündmusi saab uurida radioaktiivsete isotoopide abil, mis täpselt teada oleva poolestusaja järgi teisteks isotoopideks lagunevad. Teine oluline asjaolu on elementide ja nende isotoopide afiinsus ehk siis keskkond, kus nad eelistatavalt viibiksid. Teatud elemendid on nö metalle armastavad ehk siderofiilid. Teised aga satuvad eelistatult silikaatsete mineraalide koosseisu ehk on litofiilsed. Näiteks volfram on siderofiilne, hafnium aga litofiilne element. Heaks näiteks on 182-hafniumi lagunemine 182-volframiks. Maa gravitatsioonilise diferentseerumise käigus kogunes volfram eelistatult Maa tuuma. Seega on Maa vahevöö 182-volfram tekkinud peamiselt hiljem 182-hafniumi lagunemise tulemusel.  Tulemusi saab võrrelda Maale langenud kondriitsete meteoriitidega, mis on põhimõtteliselt samasugune materjal, millest Maagi moodustus, kuid neid pole kunagi üles sulatatud ega seeläbi koostiseliselt diferentseeritud. Maa vahevöö kivimite ja meteoriitse materjali võrdlus annab teadlastele võimaluse koostada mudelid, mille alusel hinnata, kui kaua Maa moodustumine võis aega võtta. Seda ongi varasemalt tehtud ning leitud, et Maa võis moodustuda umbes 30 miljoni aasta jooksul. Uues uurimuses on Cambridgei ülikooli teadlaste juhtimisel viidud läbi modelleerimine, kus kasutatakse lisaks ka uraani-plii lagunemise seeriat. Andmete kombineerimisel jõudsime järeldusele, et Maa moodustumise protsess ei saanud toimuda nii kiirelt, ütles John Rudge Cambridgei ülikoolist. Teadlased leidsid, et esialgu kasvas Maa väga kiirelt, jõudes kümne kuni 40 miljoni aasta jooksul kahe kolmandikuni tänasest suurusest, kuid edaspidi kasv aeglustus ning protsessi lõppemiseks kulus veel vähemalt 70 miljonit aastat. Põhimõtteliselt pole Maa moodustumine veel praegugi lõppenud, sest väiksemat kiviprügi kukub Maa pinnale ka praegu veel iga päev, kuid võrreldes varase suureks pommitamiseks kutsutava ajajärguga on see tühine kogus.Kui teadlastel on õigus, siis tuleb paljud õpikud ja entsüklopeediad ümber kirjutada, sest Maa pole enam 4,537 miljardi aastane, vaid hoopis noorem  tal on turjal umbes 4,467 miljadit aastat.
