Maa magnetväli võib pöörduda väga kiirelt
Maa magnetpoolused vahetavad asukohti keskmiselt 200 000 aasta järel. Seniste arusaamade kohaselt võtab protsess aega tuhandeid aastaid, kuid nüüd on leitud tõendeid, mis viitavad märksa kiiremale, kõigest mõne aastaga toimuvale vahetusele. Maa magnetväli tekib Maa vedela peamiselt rauast koosneva välistuuma materjali pööriselisest liikumisest. Siiani pole üheselt selge, miks Maa magnetpoolus asukohti vahetab ning kaua see aega võtab. Praeguste ettekujutuste kohaselt ei tohiks protsess toimuda kiiremini kui 40005000 aastaga, kirjutas Physorg. Maa magnetvälja kunagise orientatsiooni saab teha kindlaks vanu laavavoole uurides. Laavast kristalliseerunud ferromagnetilised mineraalid võtavad tardudes magnetvälja suuna. Seega on pärast laava dateerimist võimalik magnetvälja tollane orientatsioon kindlaks teha. 1995. aastal avastati USA-st Oregoni osariigist hästisäilinud laavavoolud, mille uurimise järel tegi Los Angeleses asuva Occidental Collegei geoloog Scott Bogue järelduse, et magnetvälja orientatsioon pidi muutuma lausa kuus kraadi päevas ehk varem arvatust 10 000 korda kiiremini.  Siiski ei võtnud suur osa teadlasi neid andmeid tõsiselt, kuid nüüd on Bogue koos Jonathan Gleniga USA geoloogiateenistusest leidnud Nevada osariigist 15 miljoni aasta vanuse laavavoolu, mis samuti näib kinnitavat kiire magnetvälja orientatsiooni muutumise võimalikkust. Teadlaste mõõtmiste järgi muutus magnetvälja orientatsioon kõigest ühe aastaga 53 kraadi. Seega toimus täispööre nelja aastaga, kuid samuti on võimalik, et muutus polnud ühtlase kiirusega. Praegune Maa magnetväli oleks juba ammu pidanud orientatsiooni muutma. Kui keskmiselt toimub muutus 200 000 aasta järel, siis praegune olukord on kestnud juba 800 000 aastat. Samas on Maa ajaloos olnud ka palju pikemaid perioode, mil magnetvälja orientatsioon püsib stabiilsena. Viimase saja aasta jooksul on Maa magnetväli nõrgenenud, mis on viinud mitmed teadlased arvamusele, et Maa on taas valmistumas magnetpooluste asukohtade vahetamiseks. Artikkel uurimuse tulemustega ilmus ajakirjas Geophysical Research Letters.
