Kas Moorei seadus kehtib ka teaduses?
Kas eelmiste avastuste põhjal on võimalik ennustada tulevasi? Eelmiste eksoplaneetide avastamise graafiku põhjal pakuvad kaks teadlast välja, et esimene Maale sarnane eluks sobilik planeet väljaspool Päikesesüsteemi leitakse mais 2011. 1965. aastal sõnastas Inteli üks asutajatest Gordon Moore reegli: kiibile paigutatavate transistorite arv kahekordistub iga kahe aastaga. Tänapäeval tuntakse seda reeglit Moorei seadusena ning IT-maailmas on see tänini paika pidanud.  Samuel Arbesman Harvardi ülikooli arstiteaduskonnast ja Greg Laughlin Santa Cruzi ülikoolist Californias püstitasid hüpoteesi: kas teadustulemuste statistilise analüüsi põhjal on võimalik lisaks olemasolevate avastuste kaardistamisele teha ka ennustusi tulevaste avastuste kohta. Selleks vaatlesid nad eksoplaneetide avastamise jada. Viimase 15 aasta jooksul on eksoplaneetide avastamine aina kiirenenud, praeguse seisuga on leitud 490 sellist planeeti.  Eksoplaneetide avastamise graafik on sarnane Moorei seaduse eksponentsiaalse kasvu graafikuga, ütles Arbesman New Scientistile. Leidmaks punkti sellel graafikul, millal leitakse Maale sarnanev planeet, mis on oma kodutähest piisavalt kaugel, et planeedil võiks leiduda vett, võtsid Arbesman ja Laughlin ette andmed 370 eksoplaneedi avastamise kohta. Eeskätt huvitas neid planeedi mass ja pinnatemperatuur. Nende kahe kriteeriumi põhjal arvutasid nad välja eluks kõlbulikkuse indeksi, kus 0 tähistab eluks kõlbmatuid planeete ja 1 tähistas planeeti, mis on äärmiselt sarnane meie Maaga. Seejärel kõrvutati planeetide elukõlbulikkus graafikul planeedi avastamisandmetega. Seejärel vaatlesid nad graafikut, et leida punkt, mil leitakse planeet, mis on eluks sama kõlbulik nagu meie Maa. Avastamisandmete põhjal püüdsid nad leida aja, mil sellise planeedi avastamine võiks olla kõige tõenäolisem. Arvutuste põhjal väidavad nad, et 50-protsendilise tõenäosusega avastatakse eluks kõlbulik eksoplaneet mais 2011, aastaks 2020 on sellise planeedi leidmise tõenäosus kasvanud 75 protsendini ning aastaks 2264 on sellise planeedi leidmise tõenäosus 95 protsenti. Ebakindel faktor on siinkohal näiteks see, kuidas muutub eksoplaneetide uurimiseks eraldatud teadusraha suurus, aga ka tehnoloogia areng, sest tehnoloogiline hüpe võib avastamise kiirust oluliselt tõsta. Arbesman on varem koostanud samalaadseid graafikuid uute imetajaliikide, keemiliste elementide ja asteroidide avastamise kohta. Uute liikide ja asteroidide puhul kehtib sama reegel: mida väiksemad nad on, seda keerulisem on nende avastamine. Keemiliste elementide on reegel vastupidine: mida suuremad, seda ebastabiilsemad, seega leidub neid ka harvemini.   Artikkel ilmub ajakirjas PLoS ONE.
