Kuidas loomad toitu otsides hirmust jagu saavad
Inimene vaatab tänavat ületades vasakule ja paremale ning seisatub, kui sõiduk on liiga lähedal või liigub piisavalt kiiresti. See otsus on peaaegu automaatne ning tundub, et me teame instinktiivselt, kuidas käituda. Nüüd on neuroteadlased jõudnud selgusele, et ka teised elusolendid on võimelised sarnaseid instinktiivseid ohutust puudutavaid otsuseid tegema, kirjutas Science Daily. Ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences avaldatud uuringus demonstreerib Washingtoni ülikooli  teadur Jeansok Kim, et rotid kaaluvad oma võimalusi ohutult kätte saada toidukuulikesi, mis on paigutatud nende poolt märgatud kiskja suhtes erinevatesse kaugustesse. Kimi sõnul tähendab toiduotsingutele minek loomade jaoks riski, sest nad lahkuvad oma turvalisest pesast väliskeskkonda, kus võib olla kiskjaid, kes võivad nad ära süüa. Samas ei ole ka pessa jäämine ohutu, sest toit tuleb leida.Kuidas rotid otsustavad? Kim ja uuringu kaasautor June-Seek Choi Korea ülikoolist uurisid, kuidas amügdala ehk mandelkeha - aju piirkond mida peetakse oluliseks hirmu tajumisel ja sellele reageerimisel, mõjutas rottide otsuseid toidu hankimise nimel elu ohtu seada. Inimeste puhul on halvenenud amügdala tegevust seostatud riskantse otsustamisega, näiteks hasartmängurlusega. Liiga aktiivne amügdala tegevus võib samas selgitada ärevushäireid, sealhulgas traumajärgseid stressihäireid ja foobiaid. Kim ja Choi õpetasid isased rotid välja otsima toidukuulikesi, mis olid paigutatud pesast erinevasse kaugusesse. Rotid, kelle toiduga varustamist piirati mitme päeva jooksul, õppisid kiiresti selgeks, kuidas toidukuulikesi leida. Teadlased võtsid kasutusele "kiskja", alligaatori kujulise roboti, mis oli programmeeritud oma lõugu plõksutama ja rottide suunas sööstma. Lego-klotsidest robot oli rottidest umbes kaks korda suurem. Teadlased programmeerisid roboti sedasi, et see liikus edasi peaaegu 25 cm, avas ja sulges oma lõuad ning taandus seejärel tagasi oma kohale, mis asus rottide pesast kaugel eemal. Kui robot oli taandunud, alustasid rotid tavalist toidu hankimist. Kohe, kui rotid toidule lähenesid, nii liikus robot taas kiiresti rottide suunas ja nähvas oma lõugadega, mille peale rotid vudisid tagasi pessa ning kangestusid momentaalselt tüüpilise hirmurefleksi tõttu. Kuid nälg näpistas, ning peagi hakkasid rotid liikuma edasi-tagasi roboti eest varjatud pesa piirkondades. Peagi tulid nad ettevaatlikult pesast välja ning lähenesid toidule, kuid robot hirmutas neid iga kord, mil nad toidukuulikesele lähenesid. Enamus rotte õppis selgeks, et nad võivad ohutult minna lähima, pesast 25 cm kaugusel asuva toidukuulikeseni ning selle käigus mitte sattuda roboti teele. Ükski rottidest ei saanud kätte robotile kõige lähemal paiknevat toidukuulikest. Kim võrdles rottide otsustamisprotsessi klassikalise matemaatikaülesandega, mille puhul küsitakse, millal kaks erineval ajal ja erinevast kohast lahkuvat ning eri kiirustel liikuvat rongi teineteisest mööduvad. Kui läheduses on kiskja, siis hindavad rotid seda, kui kiiresti nad suudavad joosta toiduni, kui kiiresti liigub kiskja ning kui kaugel on toidukuulike rotist ja kiskjast. Juhul kui nad hindavad, et nende tee võib roboti omaga liituda, ei ürita nad toitu kätte saada.Loomad on inimestega sarnased Kim arvab, et loomadel on närvisüsteemis sarnane automaatne võime ohte hinnata kui tänavat ületaval inimesel. Me teame instinktiivselt oma aju mandelkeha kaudu, milline käitumine hoiab meid ohutuses ning seetõttu võib mandelkeha liigne aktiivsus olla selgituseks inimestel esinevatele ärevushäiretele ja ebaratsionaalsetele hirmudele. Aju-uuringud näitavad, et traumajärgse stressihäirega patsientidel on amügdala tegevus aktiivsem. Samas vähest aktiivsust saab samas seostada riskimise ja impulsiivse käitumisega. Samade nähtuste uurimiseks rottide puhul põhjustasid teadlased rottide aju mandelkehasse haiguskolde ning jälgisid siis rottide järgnevat koostoimimist robotiga. Haige ajuga rotid tundsid ennast roboti suhtes häirimatutena ning kui toit asetati kiskja lähedale, tormasid nad kohe selle suunas, vaevalt tagasi põrkudes, kui robot järsult ettepoole sööstis ja nähvas. Sama toimus ka siis, kui teadlased lülitasid amügdala välja keemilisel teel.Kui Kim ja Choi suurendasid amügdala aktiivsust, näitasid rotid üles suuremat hirmutunnet. Isegi kui toit oli robotist ohutus kauguses, olid nad liiga hirmul, et riskida toidukuuli järele minemisega.
