Saturni rõngad: jäine mälestus kunagistest kuudest
Saturni rõngaste päritolu on teadlasi huvitanud alates 17. sajandi keskpaigast, mil rõngad avastati. Ükski varasem hüpotees ei paku selgitust küsimusele, miks rõngaid moodustavad üksikosad, mille suurus varieerub raheteradest väikeste rahnudeni, koosnevad ligi 90-95% ulatuses jääst. Kui Saturni orbiidil oleks lagunenud kuu, nagu mõned astronoomid on pakkunud, siis peaks rõngaste koostisest pool olema jää ja pool kivimid, sest selline on enamuse päikesest nii kaugel asuvate kuude koostis. USAs Colorados asuva Southwesti uurimisinstituudi planeediteadlane Robin Canup on tulnud välja uue teooriaga, mis ilmus eile ajakirja Nature võrguväljaandes.  Detailsete arvutisimulatsioonide abil selgitab ta, miks rõngaste jääsisaldus nii suur on ning heidab valgust mõnede Saturni väiksemate kuude veidratele omadustele.Vägivaldne minevik Kui planeet enam kui 4,5 miljardit aastat tagasi päikesesüsteemi tekkides kokku sulandus, siis ümbritses seda keerlev gaasiketas, kus oli mitu umbes Titaani suurust kuud. Titaan on Saturni suurim säilinud kaaslane, Maa kuust umbes poole suurem. Gravitatsioonilised vastasmõjud gaasiga põhjustasid kuude orbiitide kokkutõmbumise, mille tagajärjel kuud lõpuks planeediga kokku põrkasid. Enne kokkupõrget venitasid ja surusid neid kokku Saturni gravitatsiooni poolt tekitatud tohutud loodejõud, mis kiskusid kuude küljest lahti suurema osa jääst. Teised kuud korjasid selle jää gravitatsiooni abil kokku, kuid lõpuks venitati ja suruti ka neid kokku ning neile langes osaks eelnevate kuude saatus. Canup väidab, et tänapäevase rõngaste süsteemi näol on tegemist viimasena Saturni tohutu gravitatsiooni ohvriks langenud kuu jäänustega. See kuu oli põhimõtteliselt kivist tuumaga tohutu jääkuul. Kui selle kuu jäärikas pealispind oli tükkidena lahti kistud, liikus tuum edasi ja kadus allapoole Saturni pilvepiiri. Viimase hukatusele määratud kuu killud, millede läbimõõt oli algselt üks kuni 50 kilomeetrit, moodustasid jäise rõngaste süsteemi, mille mass oli tänaste rõngaste omast umbes tuhat korda suurem. Järgneva 4,5 miljardi aasta jooksul toimus nende suurte kamakate vahel loendamatu hulk kokkupõrkeid, mille tulemusena  moodustusid palju väiksemad rõnga osakesed, mis tänasel päeval Saturni orbiidil tiirlevad. Canupi sõnul on praegu rõngaste süsteemis esinev kivine aine tõenäoliselt rõngaste jäiste osakeste ning asteroidide ja komeetide vahel toimunud kokkupõrgetest tekkinud praht, mille on kokku korjanud planeedi tohutu gravitatsiooniväli. Uus hüpotees selgitab ka seda, kuidas võisid tekkida Saturni kuud, mis tiirlevad kohe tänase rõngaste süsteemi vahetus läheduses. Aja jooksul rõngaste läbimõõt suurenes ning nende äärealadel tiirlevad jäätükid sattusid Saturnist juba nii kaugele, et lõpuks olid vahemaad nii suured, et nende omavaheline külgetõmme ületas planeedi loodejõud, mis üritasid neid lahus hoida. Saturni orbiidil tiirutava kosmosesondi Cassini vaatlusandmetel jätkub see protsess ka praegu.Canupi sõnul selgitavad avastused eriti hästi seda, miks Saturni kaaslane Tethys koosneb peaaegu täielikult jääst.
