Türannosauruse suur saba võimaldas kiirust ning jahipidamist
Kriidiajastul elanud kuni 14 meetri pikkuste türannosauruste pikk saba ei olnud mõeldud ainult oma ebaloomulikult suure pea tasakaalustamiseks ning ei takistanud jahipidamist ega muutnud neid raipesööjateks.  Kanadas asuva Alberta ülikooli teaduri Scott Personsi sõnul tuleb türannosauruse kehaehitust ning keha alaosa teisiti mõista, kirjutas Science Daily. Tema poolt läbi viidud ulatuslik uuring tõestab, et hiiglasliku lihasööja saba võimsad lihased muutsid ta selle ajastu üheks kiireimaks jahipidajaks. Personsi sõnul ei toitunud türannosaurused ainult raibetest, nagu varasemad teooriad väitsid. Persons alustas oma uurimistööd tänapäeva roomajate nagu näiteks krokodillide ja Komodo draakonite sabade võrdlemisest türannosauruse omaga. Ta leidis, et kõigi uuritud loomade puhul on suurimad sabalihased seotud ülajäsemete luude pikkusega ning võimaldavad kiiret edasiliikumist. Samas avastas Persons, et türannosaurusel oli saba struktuuris üks oluline eripära. Nii türannosauruste, kui tänaste loomade sabade kuju ja jõudu mõjutab selgrooga seotud sabaluustik. Persons leidis, et türannosauruse saba luustiku kandev osa paiknes tänaste loomadega võrreldes saba palju kõrgemas osas ning see võimaldas neil joosta ning seega ka jahti pidada. Personsi poolt läbi viidud laiaulatuslikud türannosauruste luude mõõtmised ning arvutiga modelleerimine näitasid, et eelnevad dinosauruste pikkusega seotud lihasmassi hinnangud võivad olla kuni 45 protsenti tegelikust madalamad. See omakorda põhjustas paljude varasemate türannosauruste uurijate seas arvamust, et türannosaurustel puudus jooksmiseks vajalik lihasmass ja seetõttu ei suutnud nad jahti pidada. Liikumiskiiruse puudumine oleks sundinud neid raipesööjateks hakkama, jäädes ellu ainult teiste kiskjate poolt murtud loomadest toitudes. Türannosauruste täpset liikumiskiirust on teadlaste sõnul raske öelda, kuid Persons väidab, et nad võisid liikuda selle aja loomadest kõige kiiremini.  
