Uus laser avastab lõhkeseadeldisi juba kaugelt
Princetoni ülikooli insenerid lõid uue lasertehnoloogia, mis aitaks sõjaväelastel lõhkeseadeldisi juba kaugelt avastada ning teadlastel paremini mõõta õhus leiduvaid saasteaineid ja kasvuhoonegaase. Ajakirjas Science avaldatud artiklis märkis uuringut juhtinud Princetoni ülikooli professor Richard Miles, et laseri impulssi välja saates on võimalik saada õhust tagasi teine impulss. Tagasitulevat kiirt mõjutavad õhus leiduvad molekulid ning kiire põhjal on võimalik analüüsida neis molekulides peituvat infot. Uus tehnika erineb varasematest kaugjuhitavatest laserandurite juures kasutatavatest meetoditest selle poolest, et tagasipeegelduv valguskiir ei ole ainult välja suunatud kiire peegeldus või hajumine. Nüüdse kiire puhul on lahendus täiesti uudne: kiire moodustavad ergastatud hapnikuaatomite elektronid on viidud kõrge energiatasemeni. Selline laser on varasematest õhus leiduvate kemikaalide koguste kaugmõõtmisteks kasutatud laseritest palju võimsam. Uus laserandurite loomise meetod kasutab ultravioletset laserimpulssi, mis on teravustatud tillukesele osale õhust ning on võrreldav suurendusklaasi kasutades päikese abil tule süütamisega. Selles kõigest millimeetrise läbimõõduga silindrikujulises kuumusekeskmes saavutavad hapnikuaatomid ergastatud oleku, sest nende elektronid saavutavad kõrge energiataseme. Impulsi lõppedes langevad elektronid tagasi ning kiirgavad infrapunast valgust. Osa sellest valgusest liigub piki silindri piirkonda, stimuleerides veelgi rohkemate elektronide langemist, mis võimendab ja suunab valguse koherentse laserkiirena tagasi algse laseri suunas.  Teadlased kavatsevad andurit kasutada selleks, et kinni püüda tagasipöörduv kiir ning määrata kindlaks, millised saasteained selle teele jäid. Milesi sõnul on tavaliste meetodite puhul õhusaaste määramiseks vaja võtta õhust proovid ning neid analüüsida, kuid kaugjuhitavaid andureid kasutades poleks see vajalik. Uus lasermeetod võimaldab ka kaugelt avastada teekatte all peituvaid lõhkeseadeldisi, kasutades selleks jällegi õhu analüüsimist. Samuti on võimalik seda meetodit kasutada atmosfääri kõrgemates kihtides leiduvate ohtlike gaaside avastamiseks, mis praeguste meetodite abil ei ole nii lihtne. Hetkel enim kasutatavad laserkaugusmõõtjad (LIDAR) mõõdavad valguskiire hajumist, kui see eemal asuvalt esemelt andurile tagasi peegeldub. Neid kasutatakse tavaliselt küll pilvede tiheduse ning õhureostuse mõõtmiseks, kuid nende abil ei ole võimalik määrata kindlaks, milliste osakeste või gaasidega on tegemist. Osa sellistest laserkaugusmõõtjatest suudavad saasteaineid identifitseerida, kuid ei ole siiski piisavalt tundlikud nende täpse koguse ning asukoha muutumise määramiseks. Princetoni ülikooli teadlaste meetodi puhul on tagasipöörduv kiir tuhandeid kordi tugevam, mis võimaldab lisaks õhus leiduvate saasteainete hulgale kindlaks määrata ka nende asukoha ja koostisosad. Kõik keemilised lõhkeained eraldavad sõltuvalt oma koostisainetest erinevaid gaase, kuid paljude lõhkeainete puhul on eralduva gaasi kogus tibatilluke. Teadlaste eesmärgiks on luua seade, mis oleks piisavalt väike, et seda saaks näiteks teel olevate lõhkeseadeldiste avastamiseks tankidele paigaldada. Siiani on teadlased suutnud laboritingimustes demonstreerida selle protsessi toimimist poole meetri ulatuses.
